Nädala kaja: traditsiooniline ja stand-up

Kristi Ehrlich. Foto: Virumaa Teataja

Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsioonivalitsus paneb usinalt kokku järgmise aasta riigieelarvet. Nüüd on saabunud see aeg, mil võimule pääsenud peavad kaitsma riigikogu valimiste eel valijatele lubatut ning lubadused arvude keelde teisendama. See, et kõigeks raha ei jätku, on ilmselge. Samuti on ilmselge, et pole valdkonda või elanikkonnagruppi, kellel oleks raha ülearu ja king ei pigistaks.

Oma kitsast kinga tuletasid valitsusele neljapäeval Stenbocki maja juures meelde päästjad. Päästeala ametiühing korraldas piketi päästjate palgatõusu toetuseks. Midagi uut selles ei olnud. Sama tehti mullu ja toona kandis ettevõtmine ka vilja – päästjad said küsitud palgatõusu. Nii et neljapäeval nähtu oli kui kordusetendus.

Lubaduste täitmist tuletati neljapäeval meelde ka Tartus, kui ligi sada teadustöötajat, tudengit ja teisi teaduse eest seisvaid inimesi kogunes haridus- ja teadusministeeriumi ette, et nõuda riigilt oma valdkonnale lubatud suuremat rahastamist.

Õpetajad astusid isegi sammukese kaugemale ja lubasid streikima hakata, kui järgmisel aastal palgatõusu ei tule. Ja põhjusega. Sest nagu ütles üks koolijuht, tunneb ta tuleviku pärast muret, sest saabub aeg, mil pikalt koolis töötanud õpetajad jäävad pensionile. Ja kuigi õpetajaameti maine tõstmisest räägitakse palju ja noori tuleb kooli tööle, ei anna riigi sõnum soovist külmutada õpetajate palgad järgmisteks aastateks erilist kindlust selle suundumuse jätkumiseks. Pole õpetajate streigiski midagi uut, sedagi on nähtud.

Ju siis puudub remarkide, kandvate pauside ja peensusteni lihvitud dialoogidega kirja pandud käsikiri. Pigem on tegemist stand-up’iga, mis sünnib publiku silme all ja on kordumatu.

Tunduvalt kummastavamat spektaaklit etendatakse Rakvere linnavolikogus, kus linnapeale umbusalduse algatamist eest vedanud opositsiooniliikmed ühinesid koalitsiooni kuuluva keskerakonna fraktsiooniga. Kuidas nii läks ja mis edasi saab, on arusaamatu asjaosalistele endilegi.

Ju siis puudub remarkide, kandvate pauside ja peensusteni lihvitud dialoogidega kirja pandud käsikiri. Pigem on tegemist stand-up’iga, mis sünnib publiku silme all ja on kordumatu. Või siis monotükiga, kus laval olija kehastub ümber ja annab edasi rolli, mida parasjagu etendada on vaja. Loo kulgemise paremaks jälgimiseks ei vahetata isegi kostüüme ega butafooriat.

Publikul jääb vaid hinge kinni pidades oodata, millal saabub puänt ja lõpplahendus.