Maailma lõpus on kõike muud kui igav

Katrin Kivirand ehk Nana Pipi. Foto: Vladislav Musakko

Taaskasutusdisainer Nana Pipi, kodanikunimega Katrin Kivirand, tegi julge käärilõike ja kolis kevadel otsustavalt Soomest ära – maailma lõppu. See maailma lõpp on Lääne-Virumaal, Rakverest paarikümne autosõiduminuti kaugusel paksu metsa taga. Pipimaa, nagu ta seda ise nimetab.

Vanadele asjadele uue alguse andmisega on Katrin tegemist teinud mitmel moel. Ja mitte ainult asjadele. Viimati võttis ta varjupaigast vigase käpaga koera Nufi, aga ta on elu sisse puhunud ka vanatädi Meeta majale ja loonud sellest endale ateljee ning ehitab üles kodu vanavanemate talu maadel. Nana Pipi disainib nii oma riideid kui ka elu julgete lõigetega, ta ei karda kääre sisse lüüa, midagi välja lõigata ja midagi külge õmmelda – tulemus ei tohi olla igav ning peab kokku kõlama. Elus ja rõivais.

“Kõik on loominguliselt pooleli, ükskõik kuhu vaatad,” ütleb ta ühel eriti päikselisel sügisesoojal hommikul oma kastemärjal õuel rõõmsalt külalisi tervitades. Loomulikult kannab ta enda disainitud naiselikku sirelilillat kleiti, mis on kaks päeva tagasi nõelasilmast tulnud (ja mis enne Nana Pipiga kohtumist elas nelja elu kahe pluusi ja kahe seelikuna).