Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/17/7225995t1h970a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/24/12591154t1h99e6.jpg)
Juba järgmisel nädalal suunduvad kaitseväkke riigi ees oma kohustust täitma tuhanded Eesti noored. Teenistus, mis neid mehi ja naisi ees ootab, võib aga oodatust märksa erinevamaks kujuneda.
Nooremseersant Karl Konnapere liitus sel suvel tegevteenistujana Scoutspataljoniga, olles äsja samas üksuses lõpetanud ajateenistuse. Tema üksuse elukorraldus erines omajagu sellest, mida sõdurid kaitseväkke astudes oodanud olid. Suur osa 11 kuust kulges nõnda, et tööpäeva lõpus anti sõduritele vaba voli otsustada, kuidas nad oma aega sisustavad.
Kes elas lähedal, võis käia iga päev kodus. Kaugemal elavad ajateenijad said minna näiteks kinno või linna peale aega veetma. “Oligi nagu vaba elu, polnud seda tunnet, et oled kinni kuskil,” meenutas Konnapere. “See tuli kindlasti paljudele väga suure üllatusena, et nädala sees saad väljas käia.”
Osal ajateenijatest on viimase paari aasta jooksul olnud kohustus väeossa naasta alles hommikul. Nüüd soovivad 1. jalaväebrigaadi juhid laiendada eelkirjeldatud elukorraldust kogu brigaadile.
Kõigepealt rakendati uudset süsteemi juhtprojektina Scoutspataljonis. Kuna seal on ajateenijad kõrvuti tegevväelastega, andis uus kord mõlemaile võrdsed võimalused, samal ajal lubas see ajateenijatel oma vaba aja korralduse eest ise vastutada. “Kui ülesandeid ei ole, siis minema,” sedastas 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Vahur Karus, kellele alluv pioneeripataljongi on sama korda proovinud. “Et vaadata, kuidas asi toimib,” põhjendas ta ja lisas, et eesmärk on panna ajateenijad taas vastutama oma teenistuskäigu eest.
Ma arvan, et tänapäeva noortel on tahe vastutada ja paljude asjade üle otsustada olemas.
Vahur Karus
Brigaadiveebel Renzo Rajaste nimetas, et kõnealune muudatus on vaid osa suuremast plaanist. “Ajateenistus on brigaadi eestvedamisel mõne aastaga kardinaalselt muutunud,” tõdes ta. “Ja muutub veel. Kui maailm meie ümber muutub, ei ole me kinnises karbis, vaid läheme sellega kaasa.”
Esialgu ilmnes Scoutspataljonis negatiivsetki: hilineti, jõuti väeossa napsisena. Noored võtsid end aga kiiresti kokku. Karuse sõnutsi oli katsetuse teisel aastal muresid märksa vähem kui esimesel.
Kuigi kord laieneb brigaadile, ei hakata uusi põhimõtteid rakendama sõduri baaskursusel ega erialakursustel. Põhjusena nimetas Karus väljaõppe intensiivsust nimetatud perioodidel.
Samuti jääb endiselt kehtima põhimõte, et kui ülemad näevad probleeme distsipliiniga või tekivad kellelgi õppevõlgnevused, peab leppima väeosas ajaveetmisega.
Ehkki lootust on, et juba järgmisest aastast saavad vastsed ajateenijad oma elu paindlikumalt korraldada, pole süsteemi rakendamise algusaeg päris kindel.
Kui maailm meie ümber muutub, siis me ei ole kinnises karbis, vaid läheme sellega kaasa.
Renzo Rajaste
“Küsimus ei ole selles, kas me usaldame sõdureid,” lausus 1. jalaväebrigaadi ülem. “Peame leidma aga lahenduse, kuidas mitte tekitada lisatöökoormust tegevväelastele, kes iga päev peaksid suures koguses linnalube käsitsi allkirjastama.”
Rajaste täiendas, et praeguseni on kasutusel süsteem, kus kasarmutes on sisse seatud raamatud, kuhu käsitsi märgitakse teenistujate liikumine. Tapa linnakus elab üle 1000 ajateenija. Nii ei ole tehniliselt teostatav, et ajateenijate liikumist hakataks iga päev registreerima.
Rajaste möönis, et nähtavasti ei hakkaks kõik need 1000 sõdurit iga päev väljas käima ja uudsuse vaibudes kasutab võimalust näiteks 100 sõdurit päevas. Küll aga peab kõigeks valmis olema.
Nii otsitaksegi praegu lahendust, et ajateenija väljaskäimine oleks nii ajateenija kui ka ülemast tegevväelase jaoks võimalikult kiire protsess. “Ma ei saa kätt südamele panna ja öelda, et me leiame nüüd kohe need võimalused,” lausus Karus.
Pole kokkuhoid
Kui 2011. aastal otsustati kaitseväes anda värsketele ajateenijatele nädalavahetuseks linnaluba kohe sõduri baaskursuse ajal, tuli tagasilöök sealt, kust seda kõige vähem oodati. Avalikkuses jõuti järeldusele, et tegu on vaid kulude kokkuhoiu eesmärgil tehtud muutusega. Kaitsevägi lahendas asja kiirelt: peale esimeste lubade andmist jätkati endise süsteemiga.
Seekord rõhutavad nii kolonel Karus kui ka staabiveebel Rajaste spekulatsioonide vältimiseks, et tegu ei ole toitlustuskulude kokkuhoidmiseks välja töötatud plaaniga: nii õhtu- kui ka hommikusöök on ette nähtud neilegi kutsealustele, kes väeosast lahkuvad. Sestap ei vähene toitlustuskulud grammigi võrra ning Karuse kinnitusel on kava tegelik eesmärk just ajateenistuse toomine tänapäeva.