Juhtkiri: elu võimalikkusest maal

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

See nädal on suuresti maaelunädal. Eile anti stardipauk Sõmerul: Rakvere vald korraldas maal elamise päeva näidisprogrammi, millesarnast saavad huvilised laupäeval näha 35 Eesti vallas.

Maaelupäevadel näeb muidugi maaelu toredamat poolt: armsad loomad on vaatamiseks välja toodud ja pakutakse kõiksugu hõrgutisi, mis oma aia saadustest valmistatud. Keegi ei kipu rääkima, et tegelikult tuleb iga päev lõputult tegus olla. Elukad tahavad toitmist ja kasimist, aiamaa hooldamist, muru niitmist.

Mittemidagitegemise aega maal ei ole. Isegi kui endale loomi ei võta ega aiamaad hari, on vaja muru niita ja majapidamise eest hoolitseda. Iga teatud aja tagant tuleb elumaja ning kõrvalhoonete fassaadi värskendada. Maal ei tee seda korteriühistu. Pead meeles pidama, et tuleb tellida korstnapühkija, osta talvepuud. Talvel saab lund rookida, nii et veremaitse suus.

Muidugi on seal palju värsket õhku, kaunis loodus, akna taga laulavad hoopis teised linnud kui linnas. Kui on õnne, siis on seal ka kokkuhoidev kogukond ja energiline külaelu. Üksteisele tõtatakse appi, olgu vaja mingit tööriista laenata, kuskil midagi putitada ja käsi külge panna või kodunt lahkunud naabri majapidamisel silma peal hoida.

Maaelupäevadel näeb muidugi maaelu ­toredamat poolt: armsad loomad on vaatamiseks välja toodud ja pakutakse kõiksugu hõrgutisi.

Ning maksab meenutada ka hiljuti Postimehes ilmunud intervjuud 24-aastase idufirmamiljonäri Kaarel Kotkaga, Hiiumaalt pärit noore mehega, kes ütles, et on väga palju õppinud lehmadelt. Ta on üles kasvanud maal, kus tal olid omad kohustused, ilmselt seotud nendesamade lehmadega, tal ei olnud nutitelefoni, küll aga oli vana auto, millega sai põllul kaarutada, ning alles pealinnas gümnaasiumis õppides kuulis ta klassikaaslastelt väljendit “mul on igav”.

Sel nädalavahetusel korraldatakse mitmel pool külastusüritusi, mille käigus näidatakse maakohta kui toredat elukeskkonda, kus on käeulatuses nii teenused, töökohad kui ka vaba aja veetmise võimalused ning kus pakutakse elukohtagi.

Aleksander Suuman on kirjutanud: “Kui õnne pole leidnud laias ilmas / ei ausa ega alatuma moega /siis sünnipaik sind ikka vastu võtab /nii nagu võetaks ärakadund poega.” Ilmselt on siin tõde. Maakoht võtab inimesi ikka vastu. Lihtsalt tule ja ole ise tragi.

Tagasi üles