Nädala kaja: usaldan, ei usalda

Margus Martin. Foto: Meelis Meilbaum

Mõeldes tagasi nädalale ja Virumaa Teatajas käsitletud teemadele, tuleb tõdeda, et sügise saabumisega oleks justkui kaas uudiste moosipurgil pealt ära lennanud. Ole ainult tubli, ammuta kraami ja maiusta.

Üks kõnekamatest sõnumitest tuli kesknädalal Rakvere linnavolikogust, mille enamik liikmeid arvas, et eelmistel kohalikel valimistel rahva seas populaarseimaks kandidaadiks osutunud Marko Torm ei ole linnapea ametisse enam sobilik. Päev enne umbusaldushääletust koos kaaslastega opositsiooni kolinud keskfraktsiooni juht Siret Kotka-Repinski sõnul on põhjuseid mitu. Kaalukamaiks osutusid tema sõnul Moonaküla linnaosa tänavate renoveerimisega seotud probleemid.

Samas kandis elavale meerile heideti ette ka vähest suhtlust rahvaga ja isepäisust. Oli nagu oli, kuid küllap peitub iva kunagi seriaalis “Salatoimikud” kõlanud ütluses: tõde on alati kusagil vahepeal.

Sügise saabumisega oleks justkui kaas uudiste moosipurgil pealt ära lennanud.

Fakt on, et enne järgmisi lähenevaid kohalike omavalitsuste volikogu valimisi on mitmes Lääne-Viru omavalitsuses juhid vahetunud. Meenutame näiteks Haljala valda, mille ees ei seisa juba jupp aega eelmistel valimistel teistele kandidaatidele pika puuga ära teinud Leo Aadel. Tõmmates paralleele Marko Tormiga, tuleb nentida, et etteheited Aadlile olid üsna sarnast laadi. Tema puhul toodi ettekäändeks Haljala koolimaja ehitusega seonduv. Kes teab, millal uus koolimaja Haljalasse lõpuks tuleb, aga kevadel volikogus tõstatatud teema oli Aadli kangutamiseks piisav. Nii et järgmistel linnapeadel ja vallavanematel on siit üht-teist kõrva taha panna: suurte ideede ja projektidega kaasnevad suured riskid.

Kui meenutada maakonna volikogude umbusaldamiste rekordit, siis see kuulub Kadrina vallale. Eelmise aasta talvel anti seal hagu nii vallavanemale (samuti kohalik häältemagnet Marko Teiva), abivallavanemale kui ka kultuuri- ja spordikomisjoni esimehele.

Nüüdseks on olukord Kadrinas rahunenud ja soovijad saavad auru välja lasta uues jõulinnakus või kettagolfirajal (mille rajamine polnud umbusaldamiste ajendiks).

Kiidan Rakke ja Salla kandi rahvast, kes jälgivad nii lähedal kui ka kaugemal toimuvat avatud pilguga. Märkavad kratte ja ligi tikkuvaid paharette ning mitte ainult ei hoiata jäätmetega sahkerdajate eest, vaid tegutsevad ka päriselt. Nii peabki.

Kui läheksin maale elama, siis kindlasti just sinna.