Ränk rebimine Estonia põhjast laevalaele päästis elu

Estonia õnnetusest pääsenud Jaan Stern.

FOTO: Vladislav Musakko

Näeme jälle! Niimoodi on Jaan Sternil (79) komme jätta hüvasti. Nii ütles ta ka enne seda saatuslikku päeva, 28. septembrit 1994. Kakskümmend viis aastat tagasi. Ta pidas abikaasale antud sõna. Aga kuidas pääseda kümnekorruselise maja kõrgusest labürindikeerukusega laevast, kui tead vaid, et tuleb minna? Ehkki õues on jõhker torm. Ja seljas on ainult ... aluspesu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kell võis kuulutada kolmapäeva algust, kui Jaan Stern tõmbas endale kajutis teki peale. Teel oli ta koos kolme Kadrina mehega. Väikese valla kuldsetel peadel olid kohad Estonia esimesel tekil, otse laevanina juures. Mehed püüdsid suikuda. Ei õnnestunud. Laine loksus vastu raudset laevakeret. Jaan Stern mäletab, et loksus päris hullusti. Torm oli jube ja tuul lennutas laineid, kuidas jumal juhatas. “Ometi närvi ei olnud,” meenutab mees.

Ehk andis tookordsele Kadrina Kommunaali juhatajale kindluse ja usu see, et nooruspõlves oli ta rassinud Balti laevaremonditehases. “Olen hiljem mõelnud, et see tuli mulle kasuks. Tean, mis tähendab, kui monstrum hakkab külili kiskuma,” jutustab Stern.

Tagasi üles