Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098707t1h3f66.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/27/12602836t1he857.jpg)
Näeme jälle! Niimoodi on Jaan Sternil (79) komme jätta hüvasti. Nii ütles ta ka enne seda saatuslikku päeva, 28. septembrit 1994. Kakskümmend viis aastat tagasi. Ta pidas abikaasale antud sõna. Aga kuidas pääseda kümnekorruselise maja kõrgusest labürindikeerukusega laevast, kui tead vaid, et tuleb minna? Ehkki õues on jõhker torm. Ja seljas on ainult ... aluspesu.
Kell võis kuulutada kolmapäeva algust, kui Jaan Stern tõmbas endale kajutis teki peale. Teel oli ta koos kolme Kadrina mehega. Väikese valla kuldsetel peadel olid kohad Estonia esimesel tekil, otse laevanina juures. Mehed püüdsid suikuda. Ei õnnestunud. Laine loksus vastu raudset laevakeret. Jaan Stern mäletab, et loksus päris hullusti. Torm oli jube ja tuul lennutas laineid, kuidas jumal juhatas. “Ometi närvi ei olnud,” meenutab mees.