R, 9.12.2022

USA viisaloterii võit pani kodumaad hindama: Eesti elu on kui muinasjutt

Meelis Kalme
USA viisaloterii võit pani kodumaad hindama: Eesti elu on kui muinasjutt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Terje Makarova koos abikaasa Viktori, poeg Romani ning tütar Anitaga. Viktori jättis Terje veel mõneks ajaks suure lombi taha.
Terje Makarova koos abikaasa Viktori, poeg Romani ning tütar Anitaga. Viktori jättis Terje veel mõneks ajaks suure lombi taha. Foto: Erakogu

Öeldakse, et soovidega peab ettevaatlik olema, sest need võivad täituda ja siis tuleb pakkida kotid, jätta maha paika loksunud elu ning seada sisse end Suurel Mandril. Nii, elus korra ette tulev lugu, juhtus ühe Rakvere perega.

Rakvere Kungla lasteaia õppealajuhatajal Terje Makaroval (37) oli elu paigas. Koos abikaasa Viktoriga (39) kasvatasid nad poeg Romani (14) ja tütar Anitat (6). Ta nautis tööd, mida armastas, ning oli äsja sisse saanud ülikooli magistriõppesse erialale, mida väga õppida soovis. Siis juhtus aga midagi, mis elurütmi segamini lõi.

Terje ja Viktor registreerisid end nimelt USA rohelise kaardi viisaloteriile. Kuigi võitu ei oodanud tegelikult kumbki, tuli peatselt teade: hiljemalt 1. veebruariks peab pere teisel mandril olema. Kui ei ole, kaotavad viisad kehtivuse.

Kiirelt võeti perekeskis vastu otsus: tuleb minna! “See on olnud minu mehe eluunistus kogu aeg,” jutustab Terje nüüd, mil ta on koos lastega tagasi Eestisse jõudnud – abikaasa jättis ta veel mõneks ajaks teisele mandrile. “Tema tahtis sinna minna ja seal ühiskonnas olla,” lisab ta ja ütleb, et neli aastat tagasi käis ta abikaasaga Ameerikas külas mehe lapsepõlvesõbral, siis süvenes see soov veelgi. Ning kuigi peale esimest perekoosolekul vastu võetud otsust oli veel kõhklusi, leiti lõpuks üheskoos, et selline võimalus avaneb vaid korra elus.

Kuude jooksul, mis jäid võidust teada saamise ja mineku tähtaja vahele, tuli läbida aga korralik kadalipp. Pereliikmed pidid koostama täieliku elulookirjelduse, märkima üles oskused, töökohad, terviseandmed, läbima arstliku kontrolli ning laskma end vaktsineerida hulga haiguste vastu. Terje sõnul pole selle programmi kaudu USA-sse elama minnes vaktsiinidest pääsu.

Uuel aastal maanduski pere USA-s Minnesota osariigis. Elupaigaks sai sealne Hutchinsoni linn – rahvaarvult võrdne Rakverega, pindalalt märksa suurem ehk Ameerika mõistes külake –, võõrustajaiks head peretuttavad, kelle juures aastaid tagasi külaski käidud.

Et tegu ei olnud sugugi turismireisiga, polnud perel võimalik puhkama ega turistilõksudega tutvuma asuda. Selle asemel tuli kähku töö leida. Kui Viktor sai selle juba peatselt – esmalt ehitusel ning varsti paraboolantennide paigaldamisel, kus on siiani –, siis Terje tööl käimist endale lubada ei võinud. “Seal on väga ranged nõuded, et laps ei tohi üksi olla ega kuskil käia,” räägib naine. “Ja kui ma väiksema lapse viisin lasteaeda, siis seal sai ta olla kella kolmeni. Peale seda pidi keegi täiskasvanu temaga kodus olema. Ühesõnaga, minul ei olnud võimalust tööle minna.”

Tänu sellele avanesid aga teised võimalused. Kuna tütar Anital polnud inglise keel suus – “Päris raske oli alguses. Kas sa kujutad ette, et satud keskkonda, kus pead terve päeva olema ja ei saa ühtegi sõna aru, mida su ümber räägitakse?” –, hakkas Terje temaga koos lasteaias käima. Seal aga pakuti talle võimalust anda enda panus õpetaja vabatahtliku abina. “Sain seal mitu kuud tööd teha. Mul päris vedas, sain nende koolisüsteemi lähedalt näha, kuidas see toimib,” sõnab ta.

Osa süsteemist lähedalt näinuna ja kohalike õpetajatega suhelnuna on tal selle kohta nüüd oma arvamus. “Ma ütlen, et Eesti lapsed on väga õnnelikud. Meie lasteaias on ikka palju parem, lapsed saavad siin mängida.” Vähemalt neis kohtades, kus Terje kogemusi sai, sellist asja peaaegu et ei olnudki ette nähtud: vaid 15 minutit päeva jooksul õues.

Aga mida lapsed siis teevad? Õpivad. “Hommikul pool üheksa tulevad. Istuvad laua taha, paber ette ja muudkui läheb aga õppimine lahti. Juba viieselt. See oli tegelikult väga kurb ja ma nägin ka, et selles klassis, kus mina olin, olid lapsed küll hästi frustreeritud,” räägib Terje. Ta lisab, et kohalikud õpetajad olid temaga samal arvamusel: sellises vanuses lapsed tahavad ju mängida ja liikuda.

"Sain seal mitu kuud tööd teha. Mul päris vedas, sain nende koolisüsteemi lähedalt näha."

Terje Makarova

Hariduse vallas sai ta pika reisi käigus kogemust veelgi. Kohaliku kolledži juures tegutses nimelt täiskasvanute õppe keskus, kus pakuti näiteks inglise keele õpet, ning Terjel avanes võimalus osaleda lapse arengu koolitusel, mis langes täpselt tema senise erialaga kokku. “Sain aru, et Ameerika lapsed arenevad täpselt samamoodi nagu meie lapsed. Mingit vahet ei ole,” ütleb Terje naerdes, kui räägib, mida seal õppis. Ta lisab, et tegu oli äärmiselt huvitava kogemusega.

Näiteks külastati mitut eelkooli ja lasteaeda ning tutvuti lastekasvatamise kommetega üle maailma, koolitusel oli osalejaid näiteks Hiinast ja Taiwanist, loomulikult Mehhikostki. Nüüd, mil Terje on tagasi Eestis, jagavad nad USA kolleegidega endiselt kogemusi ja pilte: põnev on ju võrrelda, kuidas käivad elu ja toimetused lasteaedades siin- ja sealpool suurt lompi.

Igapäevaelust Minnesotas meenutab Terje aga veel nii positiivset kui ka seda, mis paneb siinset elu hindama. Kui paljud asjad olid ootuspärased – et inimesed suhtlevad seal palju vabamalt, samas meile ohututel teemadel ehk näiteks poliitikast nii naljalt ei räägita, et eurooplase jaoks on kõik üleelusuuruses, et niinimetatud keskmisele inimesele on elu tehtud üllatavalt lihtsaks –, siis leidus ootamatutki.

Näiteks nimetab naine, et kõik ametnikud suhtusid temasse kui immigranti ootamatult soojalt ning igal pool tundis ta tohutut külalislahkust. Suure üllatusena toob ta aga välja, et kui meie teame Ameerikat kui tarbimisühiskonda, siis näiteks toiduga ollakse Terje arvates väga kokkuhoidlikud. “Ma ütleks, tundsin, et mina raiskasin siin Eestis palju rohkem toitu, kui seda seal tehakse,” räägib ta.

Rakvere perekond Duluthis Lake Superiori ääres Black Beachil.
Rakvere perekond Duluthis Lake Superiori ääres Black Beachil. Foto: Erakogu

Mõnda aega kodumaalt eemalolek pani aga uue pilguga vaatama siinset meditsiinisüsteemi ja riigi tuge laste kasvatamisel. “Meil on kõik põhimõtteliselt tasuta. Seal, isegi kui lähed sünnitama, maksad selle eest. Kui tervisekindlustus ka on, siis maksad ikkagi,” nimetab Terje ja lisab: “Kui sealt kaugelt vaadata, siis tõesti ma ei liialda, aga tundsin, et Eesti on nagu muinasjutumaa. Kui meie haridus- ja tervishoiusüsteemi vaadata, siis alati saab paremini ja kuskilt need kindlasti logisevad, aga laias laastus on need lihtsalt super.”

Terje tuli koos lastega tagasi juba seitsme kuu möödudes, sest akadeemilist puhkust saab võtta ainult aastaks ning enese koolitamisest ta loobuda ei tahtnud. Paraku kaotab ta peatselt viisa, sest selle säilitamiseks peaks ta poole aasta jooksul uuesti tagasi minema, see ei ole aga kahjuks võimalik. Küll aga on naine rahul, et lastel on võimalused avatud – kuna pereisal viisa säilib, saavad lapsedki selle tulevikus üsna lihtsalt.

Kas aga lõplikult USA-sse mineku mõte on pähe tulnud? “Mina ei näe ennast seal elamas,” ütleb Terje. “Olen vist natuke vana selle jaoks, selliseid asju tasuks nooremana teha,” lisab naine ja räägib, et kodumaad jätta ei tahaks. Siiski. “Kellel avaneb võimalus mõneks ajaks teise ühiskonda elama minna, sel soovitan küll proovida,” kõneleb naine. “Aga tasub hoolega järele mõelda ja mitte uisapäisa minna. Hea, kui keegi on ees, kes jalgele aitab,” lõpetab Terje.

Ehtne Ameerika: aita ligimest nii palju, kui saad. “Seal on lihtsalt tänaval sellised kapikesed abivajajatele,” märgib Terje.
Ehtne Ameerika: aita ligimest nii palju, kui saad. “Seal on lihtsalt tänaval sellised kapikesed abivajajatele,” märgib Terje. Foto: Erakogu
Märksõnad
Tagasi üles