Juhtkiri: kes ei ava silmi, avab kukru

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

On raske ette kujutada inimesi, kes leiavad oma postkastist kirja näiteks Chinghrndua Laeg­wermfji nimeliselt saatjalt, kes väidab, et ta on kõrgest soost ja on otsustanud pärandada kirja saajale miljon dollarit, ja asja väheke kaalunud (või hoopiski kaalumata), vastavad läkitusele ja saadava vastusega oma pangarekvisiidid. Aga tuleb välja, et neid on uskumatult palju.

Küllalt tihti juhtub sedagi, et helistab mõni aktsendiga inglise keelt rääkiv inimene, kes väidab end olevat Windowsi või Microsofti kasutajatoest ja teatab, et kasutaja arvutil on probleem ning selle lahendamiseks soovib ta arvutile juurdepääsu.

Ja edasi sokutatakse arvutisse näiteks pahavara, mõne tehnilise toe pettuse puhul üritatakse aga hoopis raha välja petta.

Üks tarkus ei tohiks kunagi meelest minna – kõik, mis näib liiga hea, et olla tõsi, seda harilikult ei olegi.

Kõrvalseisjana neid petulugusid kuuldes peaks justkui igaüks aru saama, et asi oli juba algusest peale kahtlane. Arvatakse ikka, et ise sellisesse lõksu ei langeks. Aga kui mõni maheda jutuga kaval tegelane oskuslikult manipuleerib, siis ei suudeta tihtilugu aru saada, et tegemist on pahatahtliku kaabakaga.

Kahtlemata on kergeusklikud lihatellijad oma rahast nüüdseks ilma, kuid kas see garanteerib terasuse järgmisel korral, kui veider võõras õhku müüma tuleb, ei tea.

Viimasel ajal on kolistanud mööda meditsiiniasutusi, võibolla ka mööda elumaju, maamehe väljanägemisega jutukas lihamüüja, kes aga loodetud ostjate suust täpsustavaid küsimusi kuuldes äri katki on jätnud ja plagama pannud. Liha tal kaasas polegi, ent ohvreid, kes ettemaksu on nõus ära andma, on ta leidnud päris hõlpsasti. Kaupa ei näe, ei tea kas seda ongi, aga raha annan võhivõõrale ikka – kas pole mitte erakordselt naiivne? Aga sääraseid juhtumeid tuleb ette küll.

Kahtlemata on kergeusklikud lihatellijad oma rahast nüüdseks ilma, kuid kas see garanteerib terasuse järgmisel korral, kui veider võõras õhku müüma tuleb, ei tea.

Sellistest pettustest näib olevat kirjutatud lõputult, ent lihtsameelseid üha jagub ja jagub. Nõnda ei jäägi üle muud, kui tuletada meelde rahvatarkusi, et rumal saab kirikuski peksa ja omad vitsad annavad valusaima keretäie.

Tagasi üles