Vaade: elu ei tohi kooli hilineda

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Mäletan, mida tundsin, kui kuulasin rääkimas “Noored kooli” programmi käigus Lasila kooli kollektiiviga liitunud inglise keele õpetajat Merjam Ahmeti. See noor inimene, kes on vaid mõned aastad tagasi gümnaasiumiukse sulgenud, on haritud, ilma ja maad näinud. Ta avaldas silmade särades, kuidas ta soovib, et iga hing kooli lõppedes julgeks väljendada oma tundeid. Ta rääkis õnnelik olemisest.

Nõustun ilmtingimata kohale tulema, kui laste õpetajad kutsuvad mind kooli. Jagama oma kogemust, töökirge ja himu maailma muuta. Muidugi, õpetamisest ei tule neil päevadel palju välja. Ma ei oska sõnagi öelda Albert Einsteini erirelatiivsusteooria kohta, pole tihti aru saanud, mida täpselt eesti keele ülesandes minult oodatakse, ja vene keele sõnade töösse võib lipsata kümmekond viga. Kaks mis kaks. Kuid hinnetest olulisem on see, mis kõnetab, puudutab südant ja taevasse lennutab. Seda tarkust püüan evida.

Imetlen neid, kellel on tahet minna noortele oma elu- ja töötarkusi edastama. Mul on mitmeid pühendunud, ettevõtlikke ja tarku tuttavaid ja sõpru, kellel on peas olnud mõte minna tagasi kooli. Pikemalt pole see siiski sobinud – ja lühemaltki mitte. Imelik. Mehi see teema ei kõneta üldse, ehkki jagada oleks neil palju. Kas neid ei kannusta haridussüsteemi liigne naistekesksus? Kardavad nad noorte küsimusterahet või midagi muud? Mida?

Niimoodi ei pääse me kunagi süüdistustest, et Eesti koolide õpilased ei tea elust midagi, tööst pole neil halli aimugi ja ettevõtja põli pole nende jaoks. Niimoodi pole lootagi, et koolipingist võiks tulla teistsuguseid inimesi peale robotlike, kel on tujud, mitte tunded.

Kui paljudest lugudest on koorunud tõde, et hilisemas elus saavad hästi hakkama ka need, kes koolis polnud igas asjas musterlapsed. Mõnes kahelises poisis võib peituda ettevõtlik hing, võimalik, et tema poes hakkavad hiljem tööle viielised. Aga on veel midagi.

Õpetajad peaks koos lastega minema tehasesse rassima, poodi müüjaks või ärimehe juurde töövarjuks. Kasvõi üheks päevaks. Ja lausa tunniplaani võiks kuuluda aeg, mil õpilastele pajatavad oma kogemustest igasugu tegijad.

Nii oldaks teadlikumad. Nii muutuks hääl kuuldavamaks. Iseenda sisemaailma oma.

Tagasi üles