Repliik: raamitud tänu

Katrin Uuspõld. Foto: Meelis Meilbaum

Oma esimesed diplomid sain lasteaias. Nagu me kõik.

Kooliajal kogunes neid üksjagu, ja mida sa ikka nendega teed – hoiad alles. Mäletan, et mind rõõmustas väga, kui saavutuse äramärkimiseks ei olnud mitte kalligraafilise kirjaga paber, vaid hoopis raamat, mille sisse oli kirjutatud, mille eest see antud.

Mis pistetakse napi eelarve korral tänutäheks pihku inimesele, kes on kutsutud mõnele üritusele midagi õpetama või kõnelema – ikka tänukiri. Paremal juhul lausa raamitud. Ärge mõistke mind valesti, tänu väljendamine on mu meelest ülimalt tähtis. Aga siiralt öeldud sõnad on väärtuslikumad kui tükk paberit ja kõiki raamitud aukirju ju elamisse ei riputa. (Tõsi, tean mõndagi, kes kiituskirja raamist välja on võtnud ja raami muuga täitnud.)