Pandivere Pansion OÜ ja selle juhid jäid hooletuses süüdi

Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis jõusse süüdimõistva otsuse. Foto: Margus Ansu / Postimees

Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis jõusse süüdimõistva otsuse, mille järgi asetasid ja jätsid Pandivere Pansion OÜ juhtivtöötajad hooldekodu elaniku eluohtlikku olukorda, mille tagajärjel ta suri.

Riigikohus rõhutas otsuses, et hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus on ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest.

Süüdistus seisnes kokkuvõtvalt järgmises. Sirje Pedius, Pandivere Pansion OÜ Vao maja (edaspidi ka hooldekodu) juhataja, ja Margus Peldes, Pandivere Pansion OÜ juhatuse liige, rikkusid oma kohustusi, asetasid tegevusetuks jäädes hooldekodu kliendi M. K. eluohtlikku olukorda ning jätsid ta sellesse. Kannatanul tekkisid ulatuslikud lamatised, mille tagajärjel ta suri. Kvaliteetselt korraldatud hooldusteenus ja kiire arstiabi oleks M. K. surma ära hoidnud.

Maakohus luges süüdistuse tõendatuks ning mõistis hooldekodu juhataja, juhatuse liikme ja Pandivere Pansion OÜ süüdi. Ringkonnakohus jättis otsuse muutmata. Kassatsioonkaebused esitasid hooldekodu ja selle juhatuse liikme kaitsjad, kelle hinnangul ei olnud juhatuse liikmel õiguslikku kohustust tegutseda.

Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis riigikohtu hinnangul õigustatult, et kannatanu seisund oli igale objektiivsele kõrvaltvaatajale äärmuslik ja ohtlik, ent kannatanu olukorrast teadlikud süüdistatavad sellele ei reageerinud. Kriminaalkolleegium selgitas, et inimese hooldamise faktiliselt enda kanda võtnud hooldekodu juhatuse liikmel oli kohustus hoida selle inimese elu ja tervist.

Nõustudes küll süüküsimuse senise lahendamise lõpptulemusega, rõhutas riigikohus, et hooldekodu pidaja puhul on kohatu arutleda vaid selle üle, millised olid tema kui äriühingu juhi kohustused. Riigikohtu sõnul ei tulene hooldekodu pidaja vastutus vaid asjaolust, et ta on hooldekodu juhatuse liige. Tema süü seisneb ennekõike kõigile inimestele omistatava üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises. Sellise hoolsuskohustuse aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad.

Ehkki juba üldinimlikud väärtushinnangud ning -arusaamad kohustavad iga mõistlikku inimest sellises olukorras aktiivselt sekkuma, ei teinud kannatanu olukorrast teadlik olnud juhatuse liige seda.

Samuti selgitas riigikohus, et hooldekodu juhatuse liikme puhul tuleb täiendavalt arvestada, et ta otsustas teadlikult ja vabatahtlikult pakkuda eakate inimeste hooldusteenust. Seega pidanuks ta arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise ohtude eest kaitsma. Nii on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest.