Kolumn: kolumnist

KRISTJAN SVIRGSDEN.

FOTO: Marianne Loorents

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest hetkest, kui mind tabati. Peldikus raamatut lugemas. Ema ei kannatanud kunagi oma häda minu loetava peatüki lõpuni kannatada ja kupatas mu alatasa kempsust välja. Isa naeris: sellest poisist veel kirjanik tuleb.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kas keegi mäletab veel seda lugu, kuidas tšuktši läks kirjandust õppima? Moskvas küsiti tšuktši käest, et kas Turgenevit oled lugenud? Ei ole. Aga Tolstoid? Dostojevskit? Ja tšuktši vihastas: tšuktši ei taha lugejaks! Tšuktši tahab kirjanikuks! Mina endale sellist asja ei soovinud. Innustust lisas ka kooli lõpukirjandi proovikirjand. Mis oli üle nelja klassi ainukene viis! Ja loeti kõigile ette. Plagiaator Rainer Vakra väitis telekas, et keegi ei mäleta oma kahekümne aasta taguse kirjandi teemat. Mina mäletan. “Kõrbet ilustab see, et ta peidab endas kaevu”. Lõpukirjand oli puhas kaks. “Nõukogude rahvaste suures sõbralikus peres ühise eesmärgi poole”. Kirjutasin rahust. Et eesmärk. Ja oli teemast mööda.

Ülikoolis kontrollis vastuvõtukomisjon kohustusliku kirjanduse tundmist. Et mis värvi olid peategelase kingad. Või olid need kingapaelad? Kui sa oled raamatut teki all taskulambiga lugenud, siis kohe ei meenu. Mitu aastat möödas ka. Ja mis need paelad siia puutuvad? Nii ütlesingi. Et elan selle emotsiooniga edasi. Mille raamatust sain. Ja kui nemad ei tea, mis värvi olid, siis ma ei saa neid kuidagi aidata.

Tagasi üles