Vene kalliskivil kiiskab iga tahk

Tantsud on “Onu Vanjas” kui läikivpunased marjad kaunil lodjapuul. Siin püüab Jelena (Ülle Lichtfeldt, vasakul) ja Sonjaga (Jaune Kimmel) teha tantsusamme onu Vanja (Hannes Kaljujärv). Foto: Alan Proosa/Rakvere Teater

Ka kõige skeptilisemad, ka kõige kapriissemad, nüüd on teil aeg julgelt Rakvere teatrisse suunduda, sest see, mida lubatakse, seal ka on.

Pole tarvis karta moonutamist, saja kahekümne aasta tagusesse teksti nüüdisaegsete kahtlase väärtusega naljade poetamist, vaataja lõbustamist iga hinna eest: no kui ta juba teatrisse tuli, siis tahab ta ju nalja saada!

Mitte midagi sellist. Lavastaja Eili Neuhaus, suur tänu. Tahtsin nii väga näha Tšehhovi “Onu Vanjat” ja ma nägingi.

See tšehhovlik magusunine igavus, see luitunud karva argipäev. Need inimesed, natuke narrid, pööraselt mugandunud, ennastohverdavad. Kõik on olemas. Klassikaline kvaliteetne vene lugu. Ja ikka see, et nagu midagi ei juhtugi, aga ometi juhtub, sest vaataja on pingul eesriide sulgumiseni. Mina olin.

Ülle Lichtfeldti Jelena, vana egoistliku professori (Toomas Suuman) abikaasa, femme fatale, pole sugugi üheplaaniline tüüp. Jah, ta on kaunis, jah, temasse armub üks mees teise järel (kuid kas nad ei armu temasse mitte igavusest?), ent ta pole rumal, ta pole ka südametu. Oma õrnemat poolt avades, abikaasa tütrele Sonjale (Jau­ne Kimmel) armuasjus nõu jagades näib ka ta ise kaastunnet pälvivat. Oma õnnetuses on nõnda keeruline õnnetule nõu anda, aga Jelenast on Sonjale oodatud tuge.

Jaune Kimmel – kümnest kümme! Kas teate, millises kogenud näitlejate summas ta seisis, ja tegi seda uhke ning vägevana? Hannes Kaljujärv onu Vanjana, juba mainitud Suuman ja Lichtfeldt, Velvo Väli doktor Astrovina, hea njanjake Helgi Annast ja (oo üllatust!) Laura Baumverk Vanja emana. Ja siis Jaune Kimmel väikese Sonjana. Tarkpea Sonjakesena, kes igas olukorras leiab õiged sõnad, aga on ise armuvalusse uppumas. Jaune Kimmel tegi rolli, mida ei tohiks unustada.

Viibisin esietendusel ja vahel öeldakse ju, et tükid loksuvad tasakesi paika, esietendus on alati pisut toores ... Ehk oli doktor Astrovi kõne kergelt jäik, ta olekus teatavat puisust ja tundetust. Kuid tagantjärele olen valmis uskuma, et nõnda see olema pidigi.

Kõik on olemas. Klassikaline kvaliteetne kaunis vene lugu. Ja ikka see, et nagu midagi ei juhtugi, aga ometi juhtub, sest vaataja on pingul eesriide sulgumiseni.

Teises vaatuses, kui tundeist juba juttu tehakse, mõraneb Astrovigi rüü ning ta häälde piserdub üksteise järel pehmeid inimlikke noote.

Esimese etenduse närvi näis tundvat ka Hannes Kaljujärv, aga pisikesed koperdused tema kõnes lisasid vaid rollile usutavust. Just! Tillukesed pausid, väga hea! Õige sõna otsingud – väga loomulik!

Hetked, mil hakkas kaikuma armas vene muusika, olid vist mu lemmikud. Sest kindlasti pidi järgnema tants. Ükspuha, kas seadis samme Jelena üksi, keerutasid nad Sonjaga kahekesi või lasksid jalgadel käia hoopis Astrov, onu Vanja ja Vahvel (Tarmo Taga­mets) – alati oli lahe. Alati oli hea.

Anton Tšehhovile kuulus mu suur sümpaatia juba keskkooliajal. Iga kord, kui mul on võimalus mõnd ta asja teatris näha, püüan seda kasutada. Iga kord natuke pelgan ja palun mõttes: andke päris Tšehhovit. Seni on sellega hästi läinud. Ja ma arvan põhjust teadvat: Tšehhov on nii surematu, nii igasse aega sobituv, nii piinlikkuseni aus, et tema looming on lihvitud teemant.