Kolumn: veidike mõistmist

Signe Kadastik.

FOTO: Erakogu

Käisin mõni aeg tagasi ühe toote esitlusel. Toode oli asjalik ja mulle isegi vajalik, olin mõelnud selle soetamisele juba varem. Esitleja oli äärmiselt sümpaatne ja meeldiv. Iga küsimus sai vastuse. Toote hind oli küll selline, et võta noore pere laen või müü oma esiklaps maha. Kuna ma läksin sinna vabatahtlikult ja seal pakuti ka magusat suupistet, pole põhjust nuriseda. Ent igal pool nii tore ja magus ei ole.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kindlasti on igaüks meist pidanud mööda põikama mingisugusest aktiivsest, lausa tüütust tegelasest, kes keset poodi oma tööd teeb. Olgu siis panga- või vorstileti taga, mis kõige parema koha peale on üles sätitud. Olgem ausad, me kõik oleme tema käest üritanud pääseda, kas siis pead raputades, käega eitavalt vehkides, otse ei öeldes või tehes näo, et ei märka teda. Ühel päeval oli mul aega ja mõtlesin, et miks ka mitte, kuulan ta ära. Vestlus oli meeldiv, ta ei surunud midagi peale, pigem selgitas. Aga et ta esitas oma jutu ladusalt ja vastuväiteid mul põhjust tuua polnud, võib öelda, et tema tegi oma töö ära.

Samas on kurb ka. Lausa kahju. Need müügimehed-naised teevad ju oma tööd, neil on niisamuti nagu meilgi vaja suid toita ja makse maksta. Nii et kui teil pole parasjagu kiire, siis aeg-ajalt võiks võtta selle veerand tundi ja nad ära kuulata. Ja ega iga teenusepakkuja püüa kohe midagi pähe määrida. Mõni tegevus on ka meie heaks. Näiteks Põhjakeskuse apteegis saab geeniprooviks verd anda. Mitte igavesti, aga veel saab. Minul on antud, tee seda sinagi! Olen mõnel ajal sinna sattudes ka näinud, kuidas roosades T-särkides naisterahvad üritavad inimesi verd andma kutsuda, osa kutsutuid aga isegi ei süvene, kuhu neid kutsutakse, raputavad kohe pead või veel parem, teevad näo, et ei märkagi kutsujat. On siis nii raske suhelda? Aega ju peab olema, kui mööda poode kolatakse.

Tagasi üles