Maale elama ehk Kuidas on võimalik keskealisel naisel üksi taastada talu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
16.09.2019. Rastla, Lääne-Virumaa. FOTOL: Kaire Kislov ja tema maaletulemine, Rastla küla FOTO: Ain Liiva/Virumaa Teataja
16.09.2019. Rastla, Lääne-Virumaa. FOTOL: Kaire Kislov ja tema maaletulemine, Rastla küla FOTO: Ain Liiva/Virumaa Teataja Foto: Ain Liiva

Endisel pealinlasel Kaire Kislovil sai äsja Väike-Maarja lähedal Rastla külas Maretaru-Uuetoa talus elatud terve aastaring. Selles polekski midagi iseäralikku, inimesed ju ikka kolivad linnast maale. Aga Kaire tegi seda küpses keskeas, üksinda ja valmisolekuga vahetada oma erialane juhitöö pealinnas kasvõi hooldaja ameti vastu maal. Aga elul oli ja on varuks veel üllatusi.

Selle sajandi esimesel suvel käis Kaire koos eaka ema ja teismelise pojaga Väike-Maarja surnuaial lähedaste kalmudel ning tuli üle mitme aja ka perekonnale kuulunud, kuid inimesteta jäänud talukohta vaatama. See oli Kaire vanaema sünnikodu, kus ta nelja-viieaastaselt käinud oli.

Koht nägi välja just selline, nagu üks 38 aastat tühjana seisnud talupaik välja võiks näha. “Jäin emotsionaalselt haigeks,” tunnistab Kaire, kes tuli kahe aasta pärast uuesti. Vaatama. “Mul oli nii kurb, et see koht oli üksi jäänud ja lagunenud, rohi oli rinnuni. Hingel oli väga valus. See oli maailmavalu ja suguvõsavalu ja kaotusvalu – kõik kokku,” kirjeldab Kaire.

Tagasi üles