Juhtkiri: mitte minu tagahoovis

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Kõldu karjääri rajamisel võib ilmselt rohkem kui ühe paralleeli tõmmata Tartus mõni aeg tagasi väldanud tselluloositehasevastase võitlusega. Kriitilisel hetkel tõmbasid pidurit kohalikud elanikud.

Tookord toodi põhjenduseks selja taga sahkerdamine, avalikustamata andmed ja kohalike huvidega mittearvestamine. Tõsi, mõni oli sellele vastu lihtsalt selle pärast, et vastu olla.

Tõele aru andes peab kuskile aga tehaseid ehitama ja kuskilt liiva kaevandama. Tunduks ju rumal, kui lähedal asuva karjääri asemel toodaks liiva Aafrikast, sest seda on seal lõpmatult palju. Transpordikulud oleksid meeletud ning seda ka väiksemate vahemaade ja mitte nii piltlike näidete puhul.

Probleemid kaevandustega kerkivad tavaliselt üles aga vastutuse tasandil ning asjaajamise ja kommunikatsiooni kontekstis. Inimene, kelle tagahoovi kaevandus rajatakse, näeb kogu protsessi oma silmaga ning talle on potentsiaalsed mured kõige tuttavamad. Alati jääb õhku küsimus, et kui midagi ei lähe nii, nagu paberitel kirjas on, siis kes vastutab ja hädast välja aitab.

Vastutuse teemat meie ühiskonnas justkui ei eksisteeri – keegi ei vastuta, sest vastutus on poliitiline, ja selleks ajaks, kui jama käes, on juba kolmas valitsus pukis ega tea väidetavalt asjast ööd ega mütsi.

Alati jääb õhku küsimus, et kui midagi ei lähe nii, nagu paberitel kirjas on, siis kes vastutab ja hädast välja aitab.

Teine aspekt kohalike hirmude juures on suhtlemise puudujäägid. Kohalike hirmudest tuleb aru saada ja kindlasti peab inimesed ära kuulama ning neile adekvaatseid selgitusi jagama. Samas leidub alati ka selliseid, kes ühtegi selgitust uskuma ei hakka. Kindlasti ei ole suurte kaevanduste puhul võimalik variant, et kõik asjaosalised rahule jääks. Kellelegi lapsepõlvest armsaks saanud mets võetakse maha, keegi teadis rääkida, et seal krundil elas armas oravapaarike, ja nii edasi.

Samas kui liivakarjäär muudab oluliselt ümberkaudset loodust, siis tuleb kindlasti rahvast kuulata ja temaga nõu pidada. Kui karjääri lähedal on põld, mis kaevandamisega kasutuskõlbmatuks muutub, on asi ju halb.

Mida parem ja selgem suhtlus inimestega, seda parem tulemus. Kui asjad on koos võimalikult rahumeelselt ja teineteist mõista püüdvalt selgeks räägitud, on mõlemal poolel lihtsam.

Tagasi üles