Kas mitteinimsõbralik linn inimsõbralikuks?

Tõnu Männik Foto: Erakogu

Viimastel aastakümnetel on Tapa linnaruumi paremaks muutmisse pidevalt panustatud ja see on tulemusi andnud (kindlasti on üritatud seda ka varem teha). Kõik linnavalitsused (hiljem vallavalitsused) on püüdnud vastavalt majanduslikele võimalustele parandada sõidu- ja kõnniteid, hooldada parke ning haljasalasid, ehitada kergliiklusteid, parandada liiklusohutuse tagamiseks liikluskorraldust. Linnas on tsentraalne veevarustus ja kanalisatsioon, kortermajades on tagatud hea soojusvarustus.

Nendes tegemistes on olnud järjepidevus – iga järgnev valitsus on jätkanud sealt, kust eelmine lõpetas. Seni ei ole ükski uus valitsus hakanud eelneva tehtut mõttetult lammutama.

Kas viimastel aastatel on kõik õigesti tehtud? Kindlasti mitte. Paljudele (eakamatele põliselanikele) ei meeldi parkide (jaamaesine park, keskväljaku park, raamatukoguesine park jm) uuendamisel tehtud täielikud “lageraied”, kuigi lubati, et maha võetakse ainult haiged puud. Muidugi on uut parki lagedale maale lihtsam projekteerida ning ühesuurused puud kujundavad ka ilusama pargi, kuid park muutub ilusaks aastate jooksul.