Jõuluajal tuleb tööst eemale hoida

Jõulusokkude pusklemine oli toredaks jõuluõhtu meelelahutuseks. Foto: Internet

Vanarahva uskumused rääkisid, et jõuluajal tööd teha ei tohi, või kui, siis pidi see olema seotud veel viimaste ettevalmistustega aasta üheks tähtsamaks ajaks.

Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.

Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt, aga tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. jaanuarini.

XIX sajandil on jõule venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, mil mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva.

Eestis toodi XIX sajandi lõpuni jõuluks talutarre, samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore oli neis hullata. Rakverestki on kirja pandud, et õlgede tuppatoomine asendus kuusepuu nurka seadmisega 1900. aasta paiku. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu.

Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega põhjamaades oli põranda soojendamine ja samal ajal ehtimine ning ka viljakuse tagamine.

Mõnel pool visati samade õlgede või heinte, teisal hoopis viljakõrte peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne – mida rohkem kõrsi parte külge jäi, seda paremat viljasaaki oli uuel aastal loota. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel.

Õlestjõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja muu kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid.

Pikad pühad olid parim aeg igasugusteks vallatusteks, improvisatsioonideks ja kommeteks. Nii oli ka õle- ja kaltsunukkudega, mida viidi võõra ukse taha. Sarnaselt toomapäevaga tuli kahtlane tulnukas kui laiskuse ja tuhmuse võrdkuju kähku järgmisse peresse sokutada. Nende kujudega sai tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda.

Esimesed jõulupuud vaestemajade elanikele ja vaeslastele korraldati Eestis 1820. aasta paiku. 1870. aastatel oli see üldiselt levinud komme, jõulupuude juures kinkide ja pidulikuma toidu jagamist alustasid ka esimesed eesti seltsid.

Jõulupuidkorraldati selleks ajaks juba mõisates ja koolimajades, töösturid korraldasid neid oma töölistele. Kui varem olid jõulupuud ja -peod mõeldud ennekõike vaestele, teenijatele ja lastele, siis 1880. aastatel hakati seltsides ja töökohtades korraldama täiskasvanute pidusid, mis ei erinenud varasemast mitte üksnes kinkide, vaid ka toitude, jookide ja tavade poolest.

Mängimine oli keelatud üksnes jõululaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul, muidu oli see aga noorte ja vanade peamisi ajaviiteid. Kõige populaarsemate vanemate mängude hulka kuulus passilöömine.

Passimäng kuulub vanemate dialoogiga mängude hulka, kus üks küsib ja teine vastab. Tervitamise järel küsitakse reisisihi, veetava kauba, reisimoona jm kohta. Viimasele küsimusele “Kus pass?” vastati: “Pass perses”, mille järel löödi üksteist passiks nimetatud õletuustiga.

Enamasti mängiti igasuguseid jõu- ja osavusmänge, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamist. Et tööd ei tohtinud teha, siis oli mängimisel jõulude ajal oluline ajaviitmise ülesanne. Parte või aampalkide külge kinnitatud köitega sai kiikuda, kuid nendega olid seotud ka paljud vanemad osavust nõudvad jõulumängud.

Jõulusantidehulgas oli vähe maskeeritud või üldse maskeerimata vaest rahvast, kes käis külast abi kogumas peamiselt varasematel tundidel ja päeva ajal. Paljud sandid olid lihtsalt tahmased, varjatud näoga, kandsid tagurpidi kasukat jm. Oli ka lihtsalt ringikäijaid, kes polnud kuidagiviisi varjatud ega maskeeritud – nemad käisid tervitamas või ande küsimas.

Poisid ja noormehed liikusid ringi esimese jõulupüha hommikul, küsides pähkleid, vanematele pakuti ka õlut. Erilist riietust ega maske polnud, sooviti häid pühi, nagu seda tegid nääripoisidki.

Jõuluhaniliikus tavaliselt ringi jõululaupäeval ja käis saunas lapsi kontrollimas ja karistamas. Hanega hirmutati eeskätt pahu lapsi. Haneks maskeerus mees või naine, tõmmates tagurpidi kasuka selga, mõnikord oli tal käes meisterdatud pea nokaga, enamasti aga nokk kasukakäisest välja sirutumas. Vahel oli hanel saunavihast saba, enamasti aga kaasas kasevits (ka kadakaoks), millega ta saunalisi lõi. Hanele pakuti õlut ja talle võidi vett visata.

Jõulukurgliikus ringi üksinda või koos teiste maskeeritutega. Riietuti samal moel kui hane puhul, kuid nokk oli pikem. Mõnikord ähvardas kurg perre lapsi poetada, mis oli ilmselt tulnud üle pulmakombestikust. Kurg tantsis ja käitus üldjoontes samuti kui hani. Tallegi pakuti õlut ja pähkleid.

Jõulusokkuvõib pidada kõige tüüpilisemaks jõulutegelaseks, kes oli taas tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea. Sokupea oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust, lambanahaga kaetud, ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tihti oli sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett.

Jõulukarukäis ringi jõulupühade ajal, harvem kolmekuningapäeval. Karu kandis pahupidi pööratud kasukat ja allalastud kõrvadega kõrvikut, vahel oli tema nägu tahmane või kaetud tumeda riidega. Karu tantsis toas ja kippus naisi murdma, kakerdas vahepeal neljal jalal ringi. Enamalt jaolt oli ta karutaltsutajal nööri otsas.

Viimase ülesandeks oli karu valvata, vemmeldada, kui see liiga ülemeelikuks läks, tantsitada ja selle kõige eest tasu nõuda. See oli sõnaosavust vajav amet.

Tööriistade puhul kanti hoolt, et need oleksid talu piires oma tavalisel kohal, ulualla toodud, lagedal olevad sõiduriistad pöörati küljeli, vokid, õmblusmasinad jm kaeti kinni.

Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt kardeti kuradit, vanapaganat, vaime, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.

Töökeeludkehtisid kogu jõuluaja kohta. Keelatud olid kärarikkad tööd (puulõhkumine, pesupesemine) ja ka igasugune naiste näputöö, nagu kudumine, ketramine, õmblemine ja isegi nõelumine, et – nagu muudegi pühade puhul – mitte kahjustada lambaid ega meelitada hunte ja usse koju. Tööriistad pidid olema uluall. Jõulude ajal ei tohtinud tulevalgus toast põllule langeda, et vili ära ei kõrbeks.

Kogu öö tuli ärkvel olla (muidu ollakse kogu aasta unine), jalad pidid olema kängitsetud (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, pastlad peavad hästi vastu jne).

Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik.

Jõuluõhtul tuli süüa üheksa kuni kaksteist korda või panna lauale vastav arv roogasid. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised sealihast,
-verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut. Veel oli eristaatuses jõululeib.

Jõululeivakõrval valmistati eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks.

Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas.

Üks tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul või -ööl loomadele lauta leiva viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pühi.

Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud.