N, 2.02.2023

Merre jäänute lähedased: uut uurimist on vaja

Marju Lina
, toimetaja
Merre jäänute lähedased: uut uurimist on vaja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Parvlaev Estonia sadamas.
Parvlaev Estonia sadamas. Foto: Ly Menov

Parvlaev Estonia hukk 25 aastat tagasi on tekitanud lugematul hulgal küsimusi. Aastate vältel ei näi need vähenevat, hoopis vastupidi, kuigi katastroofi uurimise lõppraportis seisab ametlik selgitus, miks õnnetus juhtus.

Rahvusvahelise komisjoni lõpparuande kohaselt tõmbas tormis lahti rebenenud vöörivisiir kaasa sellega ehituslikult seotud rambi, mistõttu pääses vesi autotekile ja ujutas selle üle.

Valitsuse uurimiskomisjoni juht aastaist 2005–2009 Margus Kurm väidab, et siiani on põhiküsimus selles, kas laeva keres on auk või mitte. Kurmi sõnul on selle kohta lõpparuandes vaid üks lause (ametliku raportiga saab veebis tutvuda).

Kuni on vastamata küsimusi, on ka rahulolematuid inimesi. Eriti raske on segadust vandenõuteooriate ja vähem või rohkem hirmsate selgituste keskel taluda neil, kel jäi sel hirmsal ööl merre armas inimene.

Hiljuti tõmmati hooga käima üritus, mida võiks pidada inimeste viimaseks õlekõrreks selguse otsimisel: see on portaali Telegram juhi Hando Tõnumaa initsiatiivil keskkonnas rahvaalgatus.ee ette võetud pöördumine, millele loodeti 31. oktoobriks saada 1000 allkirja, et see riigikogusse saata, ja mille sisuks on ettepanek Estonia vrakk üles tõsta ja alustada uut uurimist.

“Toetame hukkunute omakseid, kes on aastaid teinud pingutusi selleks, et Estonia huku uurimine taasavada. Tõstame parvlaev Estonia vraki üles. Riigikogu peaks arutama, kas selle jaoks eraldada mingi summa riigieelarvest, kasutada mõne rahvusvahelise fondi abi, või leidma mingid muud võimalused. Tehniliselt ei ole selline ettevõtmine tänapäeval midagi kaelamurdvat. On vaja asi lihtsalt ära teha. Aeg on küps, aitab jamast! Rahvas soovib vastuseid ja riigil on aeg neid anda,” seisab avalduses.

Seni, kuni leidub vastamata küsimusi, on ka rahulolematuid inimesi. Eriti raske on segadust vandenõuteooriate ja vähem või rohkem hirmsate selgituste keskel taluda neil, kel jäi merre armas inimene.

Eilseks saadi riigikokku pöördumiseks vajalikud tuhat allkirja kokku. Ja kui tuhat allkirja ei kõla piisavalt tõsiseltvõetava argumendina, ei saa seda ilmselt ka päris tähelepanuta jätta.

Signe Ojasalu isa Enno Põllu ei pääsenud tol saatuslikul ööl eluga. Signe ja ta pere on seisukohal, et vrakk tuleks tõepoolest üles tõsta.

“Miks laev põhja läks, ei olegi mulle oluline,” ütleb Signe Ojasalu. “Oluline on, et vandenõuteooriad lõpeksid. Ja vaibuks see lõputu asjatu süüdistamine. Ei tohiks tekitada süütunnet neis ametnikes, kes tollal asja uurisid, et ehk tegid nad kuskil vea. Nemad tegid pingelisel ajal rasket tööd,” räägib Signe, kes tunnistab, et aeg, mis jäi Estonia põhjaminekust teadasaamise ja isa hukus veendumise vahele, oli kui hiiglaslik must tühimik. “Ja meri oli kui ähvardav hiiglane, mille poole ma ei julenud hulk aastaid seljaga olla. Ega ujunud meres. Ja muudkui mõtlesin, kui kaugele isa laevast põgeneda suutis. Ta oli aeglane, kuid hea ujuja ...” Aastatega tuli leppimine.

“Isa saatuses saime selgust. Tuli teadmine, et ta jäi laeva või merre. Minu jaoks on Läänemeri mu isa viimne puhkepaik. Kuid laevahuku põhjus vajab selgust,” lausub Signe Ojasalu.

Oma abikaasa Peetri pidi tol ööl märga põrgusse jätma Kaia Ronk. “Sügis on alati nii raske aeg,” tunnistab Kaia. “Ootan ikka, et see mööduks.”

Estonia vrakki tuleks Kaiagi arvates tingimata uuesti uurida. Ametliku uurimiskomisjoni raportiga ta rahul ei ole. “Estonia visiir ja vööriramp, nende lukud, hinged ja tihendid olid ju väga halvas seisukorras. Miks lubati siis laev merele?”

Samas ei soovi Kaia, et Estonia pinnale tõstetaks. “Ei. See põhjustab omastele palju hingetraumasid ja on emotsionaalselt väga raske. Hukkunute hauarahu ei tohi ka rikkuda. Tänapäeval on head tehnilised võimalused uurida vrakki hukkumise kohal.”

Traagiliselt lõppenud merereisilt ei pöördunud koju ka Arvo Urbalu. Tema abikaasa Helmi oli koos saatusekaaslastega kutsutud ametliku uurimisraporti avalikustamisele. Seda meenutades sõnab Helmi resoluutselt: “Ma ei usu sellest raportist sõnagi.”

Ja nõnda on Helmigi veendunud, et uue uurimise algatamine oleks ainuõige tegu. “Enne need küsimused ja selgusetus ei kao, kui vrakk on üles tõstetud. Oma mehi, naisi või lapsi me tagasi ei saa, aga saaks selgusegi.”

Märksõnad
Tagasi üles