Nädala kaja: lõhkiste künade aeg
26. oktoober 2019, 00:00
Eesti praguneb raginal. Pragudest immitseb nõutust ja sappi. Võib öelda, et aeg on liigestest lahti, aga eestlane lausub pigem, et seisame lõhkis(t)e küna(de) ees.
Anumaid, mis vähehaaval pragunenud või pauguga puruks praksatanud, on hirmutavalt palju. Neid üritatakse lappida pigem fantaasia kui tarkuse toel.
Aastaid on jälgitud arstiabi pragunemist selge teadmisega, et peagi on suur osa meist perearstita. Aruteludest tegudeni pole jõutud. Tohtrid kaovad nagu vits vette, ehkki arstiteaduskonda on aasta(kümne)id olnud väga suur vastuvõtt. Ehk polegi arste tarvis, kui posijatesse uskujaid on sama palju kui keskajal?
Lõhed haigutavad igas teadusharus, ja kui rahastamises otsustavat muudatust ei tule, pole loota talentide kojutulekut, vaid tuleb leppida nende äravooluga. Kuidas saaks lahkumist pahaks panna? Igaühe südametunnistus ei pea Nurkse instituudi stiilis jokk-skeemitamisele vastu. Teaduse kängudes saab aga e-riigist ehhee-riik rutem, kui kartagi oskame.
Haridusküna pragusid on hakatud lappima mugavustsooni laiendamisega ning klaperjahiga kurja juurteks tunnistatud hinnetele ja rahvastepallile.
Inimene praguneb, kui ajas ja ühiskonnas valitseb vastutustunde ja südametunnistuse vaakum ning lokkab jagelemine.
Ideaalina terendab kauguses lumehelbekeste farm, kus neidudeks-noormeesteks sirgunutel peljatakse mähkmeid ümbert võtta ning õppimine peab olema lõbus mäng, mitte pingutust ja eneseületust nõudev protsess, nagu on seda kogu koolijärgne elu.
Õpetajakutse au ja autoriteet purunevad kõrvulukustaval raginal, mida ei saa summutada (näilise) palgatõusuga. Praktikute ja teadlaste arukad mõtted põrkavad tagasi reformialdiste ametnike kujutlustelt. Eesti kestlikkuse võtmeameti prestiižil pole paraku enam palju lagunemisruumi. Kelle hoolde jäävad meie haldjakeelse maa tuleviku kandjad – lapsed –, kui surevad välja õpetaja Laurid?
Inimene praguneb, kui ajas ja ühiskonnas valitseb vastutustunde ja südametunnistuse vaakum ning lokkab jagelemine. Lõhe laieneb taas nõksu jagu, kui valelt tabatud minister kavatseb riigikogus “pühenduda õiguskaitseteemadele”.
Pragunemise taluvuspiiri lähenemisest annab märku ärevuse, painete ja konfliktsuse kasv, teisalt aga üha selgemaks muutuv arusaam, et eks-me-näe- ja ootame-vaatame-suhtumine, aga ka sapi ja iroonia nõristamine ei vii meid edasi. Ehitada pragunemisele vastupidavamat tulevikuküna saab vaid koosmeeles, vastastikuse austuse ja aususe õhkkonnas. Kuidas suudame selle leida?