Juhtkiri: mis seal all küll on?

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kolmkümmend aastat on Eesti maapõuel lastud rahus olla. Kaevandatud on küll – põlevkivi, liiva, kruusa lubjakivi –, kuid uuritud pole midagi. Nüüd on maapõueuuringud taas käima lükatud ja geoloogid on enam kui elevil. Midagi peab ju ometi sealt sügavustest leidma.

Kindlasti midagi leitakse ka. Iseasi on aga see, mida leidudega peale hakatakse. Võimaliku kaevandamise üle ei otsusta geoloogid, lõplik otsus langetatakse Tallinnas – ministeeriumis või valitsuses. Ja selge on see, et kui praegu hakati uurima, siis reaalsest kaevandamisest saame rääkida ehk 15–20 aasta perspektiivis.

Eesti maapõu on tegelikult üpris rikas, aga seni pole keegi osanud selle rikkusega midagi peale hakata. Kui põlevkivi põletamine välja arvata. Fosforiiti kaevandati ka, aga see tegevus oli tegelikult kahjumlik ja suri iseenesest välja.

Fosforiit on päevakorral endist viisi, sest fosforit on maailmas hädasti vaja. Veel rohkem läheb aga vaja muldmetalle, sealhulgas niinimetatud akumetalle, mida ka meie maapõues leidub. Kui palju ja millises kontsentratsioonis, ongi geoloogide jaoks üks olulisi küsimusi.

Eesti maapõu on tegelikult üpris rikas, aga seni pole keegi osanud selle rikkusega midagi peale hakata.

Muldmetallide kaevandamine on viimasel ajal vägagi päevakorda kerkinud. Viimati arutati suure koguse liitiumi kaevandamist Serbias, kuna seal olevat Euroopa ühed suuremad varud ning sealne toodang vähendaks oluliselt Euroopa sõltuvust Hiinast. Sellises mastaabis kaevandamine mõjuks kindlasti laastavalt aga Serbia looduskeskkonnale. Seetõttu võiks Euroopa veidi sellist vastutust jagada, kuna muldmetalle leidub ka paljudes teistes Euroopa riikides, sealhulgas Eestis. Ja nende (mõistlik) kaevandamine võiks meie rahvuslikku rikkust oluliselt suurendada.

Tänapäeval mõeldakse pisut rohkem kui 1960-ndatel ning kõik riskid on juba enne kaevandamise alustamist suuresti läbi kaalutud. Ei lööda suvalisse kohta koppa maasse, et ülehomme rikkaks saada. Just sellises valdkonnas peaks olema Euroopa Liidu sees tihe koostöö, et välja selgitada Euroopa muldmetallide vajadus, eksport, import, et siis ühiselt eesmärgi poole liikuda. Ja mitte mõttetult üle kaevandada.