Juhtkiri: vati sees kasvamine
30. oktoober 2019, 00:00
Sügisel 1. klassi minejate nimekirju ajalehed enam ei avalda, sest on väga palju koole, kes neid ei väljasta. Samuti on õppeasutusi, kes on hakanud vilistlaste nimekirju kooli kodulehelt ära korjama. Põhjuseks järjest rangem andmekaitseseadus. Nüüd on asutud arutama, kas spordipäeva tulemused peaksid olema avalikult kõigile võrdlemiseks välja pandud või mitte.
Spordipäeval kaugushüppekastis saavutatud tulemus on tegelikult samuti hinnang, et mitte öelda hinne tehtud tööle ja omandatud tehnikale või võimetele. Ja teistes õppeainetes ei olegi hinded avalikustamiseks. E-koolis näeb iga laps ainult oma hindeid. Juba ammu ei ole lubatud paberkandjal klassipäevikuid lastevanemate koosolekul ringi käia lasta. Õpilaste hinded on eraasi. Miks peaks spordipäeva tulemustega kuidagi teisiti talitama?
Samas pole kaugeltki midagi halba selles, kui ükskõik mis alal kuulutatakse välja kolm (miks mitte neli-viis) paremat. Uhkustunnet ja võidurõõmu ihkavad kogeda kõik. Kaotajad aga peavad saama privaatsuse. Kaotajate nimesid seinale panna ei või.
Uhkustunnet ja võidu magusust ihkavad kogeda kõik. Kaotajad aga peavad saama privaatsuse.
Kui nüüd aga vaadata mündi teist külge, siis see kõneleb hoopis vastupidist lugu. Need lastevanemad, kes ei luba oma võsukese spordipäeval saavutatud tulemusi stendile riputada, teevad oma lapsest iga päev Instagrami neli, Snapchati kaks ja Facebooki seitse postitust. Sealhulgas jagatakse uhkustundega fotosid sellest, kuidas laps näiteks mõnel rahvajooksul finišijoone ületab. Spordipäeva tulemused on aga tabu.
Ülehoolitsemine ja kurja maailma eest laste ära peitmine teeb lastele rohkem halba kui head ja pärsib lapse toimetulekut tulevases elus. Sest seni pole ju ükski ebaõnnestumine välja tulnud ja ka viimase koha eest jagatakse diplomeid. Peale kooli lõppu rebib aga elu roosad prillid eest ning tuleb tõdeda, et ebaõnnestumised on elu loomulik osa. Ja siis sõltub juba igaühe enda oskustest, kuidas nendega toime tulla, või siis tuleb heidelda segadusesoleku, stressi ja depressiooniga, mis meie inimesi aasta-aastalt niigi järjest enam painavad.
Laskem lastel kogeda turvalises keskkonnas pisukest ebaedu ja nördimustunnet, et edaspidi, kui turvavõrk on eemaldatud, maanduksid nad ikkagi jalgadele.