Kiri: elu ilma sambata

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

See oli ennemuistsel aal, kui sammastest ei teatud midagi. Siis oli üleliiduline hoiukassa, kuhu raha koguda. Kui just suur suller ei olnud, siis hoiukassasse raha eriti ei kogunenud, aga natuke ikka.

Rahareformi ajal oli mul arvel 2400 rubla, mille eest anti mulle 240 Eesti krooni ehk 15 eurot, kuigi 2400 rubla oli ehk pooleteise aasta palk. Nüüd on teised ajad ja teised kombed ning sambad, kuhu pensioniraha koguda.

Millised on tulevaste pensionäride väljavaated? Imelik on arvata, et aastatega raha väärtus ei muutu. Võibolla tuleb meil edaspidi need järjekordsed lepalehed kokku riisuda, sest nad ei maksa suurt midagi. Üks võimalus on, et võtame raha sambast välja ja peame kuu aega pidu – pole kah halb mõte. Kuid siis tuleb rindu kahtluseuss: äkki siiski on sel rahal ka tulevikus mingi väärtus, sellisel juhul oleks mõistlik seda sammast säilitada ja teda mitte ära lõhkuda. Aga ega selle kolmanda samba pärast maksa tõmmelda. Nagu näitavad praeguste pensionäride kogemused, saab ka sammasteta hakkama.