Repliik: kell tiksub pimedust

Kristi Ehrlich. Foto: Virumaa Teataja

Läinud nädalavahetusel tehti jälle seda, mille peale tahaks küsida – miks küll? Laupäeval vastu pühapäeva läksime üle talveajale ja kellaosutid keerati tunni võrra tagasi. Jõudsime tagasi Eestile omasesse vööndiaega.

Nädala esimeses pooles oli saab-tund-aega-kauem-magada organismil täitsa tajutav ja see on täiesti uskumatu, kui palju tunnike rohkem und energiat juurde annab. Nädala teises pooles oli kellakeeramine juba unustatud ja hommikud täpselt sama unised nagu ikka.

Aga see pilkane pimedus, mis õhtuti justkui laviinina peale tuleb, ei kaalu üles ühel päeval tunnikese võrra kauem magamist, natuke päevavalguserohkemat hommikut ega tegelikult üldse mitte midagi. Nii et otsus, kas liigutada kellaosuteid või mitte, võiks ükskord langeda.