Kellele ja miks me kirjutame

Maire Liivamets.

FOTO: Erakogu

Virumaa Teataja kirjasaatja Kristjan Svirgsden osutas kord lehearvamuses pealkirja all “Ajaleht” võimalusele, et maakonnalehti vaat et ei loetagi. Küll aga tuntakse mõnikord kirjutajat, vähemalt teda, mis on inimese jaoks tõesti meeldiv tunne, sest ta sõnu on märgatud. Ta küsib, kumb on tähtsam, kas peavoolu- või kohalik ajakirjandus. Mina küsin näiteks, kumb on tegelikult olulisem, kas minister või kantsler. Või hoopis tark nõunik? Paljudele kohatuna tunduv pärimine pole mõeldud naljaks, vaid näitab, kuidas me sageli ei hooli suure töö tegijatest ja vaeva nägijatest. Pealegi, kes meist poleks täitnud kohustusi, mille vilju on söönud teised.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Igal meist võib olla mälus mälestus oma töö ärakasutamisest, näpatud ideedest, mis positsioonikam persoon kavalal kombel on enda arvele kirjutanud. Et peavoolumeedia jõuab suurema hulga lugejate lauale, on selge ja paratamatu tõsiasi, kuid ajakirjanduse väiksemad sõsarad suudavad tahtmise korral sama jõulisi sõnumeid laiali saata. Egas tagasihoidlikuma lehekülgede arvuga ning majandusliku potentsiaaliga lehed iseenesest sünni. Kõik oleneb praegu oskusest lehe tarbijat rabada.

Näiteks Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka laksud tõuseksid oma sõnastusega pilvepiirini ka väikesest vallalehest. Nagu ka delikaatsete ja argumenteerivate kirjameeste Jaak Jõerüüdi ja Raul Rebase ütlemised.

Tagasi üles