Juhtkiri: õnnes nii ja õnnetuses teisiti

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Tänases lehes kirjeldatud lugu Käru külas juhtunud õnnetusest ja sellele järgnenud abijõudude kiirest reageerimisest ja aitamisest kas raha, tööriistade või ehitusmaterjalidega on selline, mida on alati liigutav kuulda ja teada. Säärane, mis paneb mõtte tööle: kuidas saaksin mina aidata?

Kuigi maailma selle aasta õnnelikkuse indeks ütleb, et inimeste heaolu mõõtva indeksi poolest on Eesti 55. kohal – meie ees on Tai, Läti ja Lõuna Korea – ning Eestil on heategevuses osalemisega arenguruumi (oleme hõivanud 83. koha) – viimase kuu jooksul oli annetanud raha 19,9 ja aega 17,9 protsenti Eesti inimestest.

Kõlab, nagu ei võiks see olla tõsi, aga heategijaid on mujal maailmas palju rohkem kui meil. Liiati ei hõlma ametlik statistika juhtumeid, kui üleaedne läheb appi aeda värvima, annab võõrale perekonnale tulle jäänud riiete asemele uued või kutsub üksi kodus oleva naabripoisi oma kööki kõhtu täis sööma.

Muidugi muutuvad inimesed lahkeks eriti jõuluajal ja tingimata siis, kui tegu on raskesti haige lapsega. Kuigi hiljuti USA-sse ravile sõitnud ajukasvajaga Eeva ravikuludeks läkitasid kaasmaalased 60 000 eurot paari päevaga. Paljudel on meeles Jane, kes palus avalikkuselt rahalist tuge abistatud enesetapuks. Ja inimesed mõtlesid, mõistsid ning aitasid. Kuhjaga.

Niisiis on Eesti inimene südamlik ja ulatab vajaduse korral abikäe.

Naaber naabrile ja võõras võõrale tormab enamasti appi ikka siis, kui midagi kurba või kurja on juhtunud.

Tõsi, mõnikord võib juhtuda ka nii, et heateo sildi all püütakse hoopis vabaneda oma vanadest riietest või mööblist – jah, kui esemed on korralikud, siis on neist abi, olgu õnnetusse sattunuil või suurte perede ühendusel, aga alati tuleks pakutav kraam kriitilise pilguga üle vaadata. On kindlasti tähtis, et saaja ei tunneks end alandatuna.

Ja viimaks. Naaber naabrile ja võõras võõrale tormab enamasti appi ikka siis, kui midagi kurba või kurja on juhtunud. Muul ajal, elu helges mullis, hoolitakse üksteisest siiski vähe või hoitakse koguni piigid ristatuna. Kas toetust ja kaastundlikkust on ilma õnnetuse valusa juuresviibimiseta piinlik välja näidata? See igavene küsimus niisiis: kas selleks, et asjad muutuksid paremaks, peavad need tingimata esmalt muutuma väga palju halvemaks?