Kes on viitsinud lugeda netikommentaare näiteks ajaleheartiklite all, see teab, et suur osa neist kirjutatakse vaid pealkirja pinnalt. Aga need on vihased! Need tümitavad, mõnitavad, salvavad. Kaikamehed ei mõista, milleks lugeda läbi kogu lugu, kui juba pealkiri närvi ajab, vaid lajatavad kohe kogu sapi välja ega vaata üle õla tagasigi.
Tänase Virumaa Teataja avaloo peategelased on kirikuõpetajad, kes kolleegi käitumise pinnapealse vaatluse järel hukka mõistsid. Süvenemine tõi rahunemise, ent kahju oli sündinud, moraalse rünnaku objekti hingerahu haavatud ja ründajate maine kahjugi end ilmutanud. Kust otsida süüdlast? Ikka pealiskaudsusest.
Kuigi sellist pealiskaudsust eeldaks näiteks edasi-tagasi sahmivatest teismelistest, lokkab see paraku igas vanuses inimeste seas ja levib kui epideemia. Nõiajaht sünnib ka seal, kus nõida tegelikult ei olegi.
Pealiskaudsus on ohtlik tegelane, kellest sünnib kõvasti kurja.
Võiks ju küsida, kuhu jääb sõnavabadus kui demokraatliku ühiskonna üks alustalasid, õigus avaldada oma mõtteid ja arvamust ilma igasuguse tsensuurita. Tahan, siis pahandan. Tahan, siis materdan, sest arvan, et mul on see õigus.
Tõsi. Sõnavabadus on oluline. Ent see on sünnitanud sellise end ammugi mugavalt meie hulgas sisse seadnud nähtuse nagu vihakõne. Vihakõne ei ole lihtsalt vihane kõne. Kui vihane kõne on suunatud konkreetse inimese vastu, on vihakõne osaks rünnak ja solvang grupikuuluvusest lähtuvalt. Vihakõne olekski õigem nimetada vaenukõneks, on ju selle eesmärk kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alavääristada ja alandada teatud inimrühmi. Nii jõuamegi ringiga tagasi meie tänase avaloo teema juurde.
Pealiskaudsus on ohtlik tegelane, kellest sünnib kõvasti kurja. Temast peaks hoiduma ja teda ei tohiks sugugi lasta kährikuna mägra majja laiutama, sest raske on kujutleda, mida head võiks ta kaasa tuua.