Nädala kaja: nädal täis raskeid sõnumeid

Veiki Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Sel nädalal sulges uksed MasCara Coats OÜ ja koondas kõik ettevõtte palgal olnud 46 töötajat. Rõivatootja OÜ Baltika Tailor andis teada, et koondab 300 töötajat, neist kolmandiku Ida-Virumaalt. Kurb tõsiasi: Virumaal jäi nädalaga töötuks ligi 150 õmblejat, tööturg selles valdkonnas paistab aga väga mannetu olevat. Küllap ei olnud osale töötajatele see ka esimene tööst ilma jäämine: kardetavasti on nii mõnigi nimetatud ettevõtete töötaja üle elanud ka Kreenholmis tootmise lõpetamise.

Teada on fakt, et Kagu-Aasias, eesotsas Hiinaga, on rõivaid mitu korda odavam õmmelda, ning Eesti ettevõtted ei suuda arusaadavalt gigantidega lahingut pidada. Eriti kurvalt on probleem tunginud riiete tootmisse, jääb üle vaid oodata, millal ka muudes tootmissektorites ettevõtted järjepanu uksi sulgema asuvad.

Kodumaise tööstuse elushoidmine, eriti kehvadel aegadel, on mõnes mõttes meie kõigi asi. Kui tellime oma rõivad, mis kokku õmmeldud kusagil Hiinas või Vietnamis, internetist, hoiame kokku nii mõnegi euro, aga suretame samal ajal kodumaist tööstust ja kaubandust. Kui ettevõtte omanik peab pidevalt kauplema kahjudega, siis ükskord tuleb ka temal piir ette.

Kodumaise kauba tarbimine on mõnes mõttes nagu ennetustöö: pisut kulukas, aga parem ikka kui hiljem rusude vahel nõutult ringi vaadata.

Teie laps peab saama hingelt asju ära rääkida, ka siis, kui teie isiklikus täiskasvanuelus on rasked ajad ja tööstress tapab.

Ennetuse teemaga seoses ei saa aga rääkimata jätta sel nädalal kadunud ja surnuna leitud noortest inimestest. Ajakirjanikuna silmitsen iga päev kümneid kordi oma meilipostkasti ning sel nädalal jäi silma neli või viis selleteemalist politseiteadet. Neid lugedes on alati tuju langenud.

Pöördun esmalt lastevanemate poole. Te ei saa eeldada, et teate oma võsukese elust väga palju ja kõik on alati kontrolli all. Olles ka ise noor mees, võin käsi südamel vanduda, et jätsin meeletu hulga informatsiooni vanemate eest varju. Ka sellise, mis mulle sisimas haiget tegi. Küll aga aitas mind, kui rääkisin neile oma emotsioonidest. Mitte detailidest. Piisas, kui sain rääkida tunnetest.

Teie laps peab saama hingelt asju ära rääkida, ka siis, kui teie isiklikus täiskasvanuelus on rasked ajad ja tööstress tapab.

Ja noored: mõistan, et tegelikult ei tea ei mina ega teised täiskasvanud teie hingeelust suurt midagi. Aga teadke, et mitte kunagi ei ole te oma murega üksi, alati leidub kuskil keegi samasugune. Rääkige, küsige, paluge abi.