Sügisrahutus: neli sõnarändurit missioonretkel

Sõnarändurid Tiia Kriisa (paremalt), Häniläne ja Aarne Puu kuulavad, kuidas on valminud kolleeg Peep Ehasalu teosed.

FOTO: Lea Lehtmets

Hingedeaja pimeduses vilgub sõnalatern: kirjarahvas on liikvel. Neli sõnarändurit kõnelesid, miks ja millest nad kirjutavad, ning jagasid reisipaunast loomingukatkeid.

Kirjanike sügisene missioonretk Sõnaränd tõi Virumaale Tiia Kriisa, Aarne Puu, Peep Ehasalu ja Häniläse ehk Mariina Paesalu.

Näitlejana tuntud Tiia Kriisa, kes 45 aastat päevikut pidanud ja lapsepõlvest peale sahtlisse kirjutanud, ütles, et inimene otsib ikka oma elu, mida ta kunagi ei leia. Näitlejana avas ta rollide kaudu oma salaelu, nüüd jätkab otsimist kirjanikuna. “Loen teile katkendi elu otsimise isust novellist “Hõbelusikas suus”,” ütles autor, kel päevik ilmumas raamatuna ning novellid ajakirjas Looming.

Suurema osa elust Poolas mööda saatnud Krakówi ülikooli eesti keele õppejõud, tõlkija ja poeet Aarne Puu, kel isapoolsed juured Rakveres, on kirjutanud luulet surmast ja huntidest, aga ka päkapikust, kes kaob uttu. “See on pool minust. Teine pool on poola keeles kirjutatud,” lausus Puu, kel eesti keeles on ilmunud luulekogud “Ring on nii pikk”, “Sajandi väsimus”, “Kaksikalge”, poola- ja eestikeelsete paralleeltekstidega “Paberist maailm / Papírvilág” ning “Proszę posłuchaj /Kuula palun”.

Häniläne – võru keeli linavästrik – kõneles, et luulet kirjutab ta võru keeles. Eesti keeles paneb ta Mariina Paesaluna kirja kaastöid eesti rahva muuseumile. “Luuletajana olen lugude jutustaja, kirjutan üldinimlikel teemadel. Luuletustes vaatan endast väljapoole,” sõnas Häniläne. Luuletaja, keda on nimetatud väetite ja nõrkade kaitsjaks, pani kuulajatele südamele, et nad ei pügaks hekke liiga hoolega ega nüsiks muru igas aianurgas madalaks, vaid jätaksid elupaiku lindudele ja putukatele. “Kunagi kirjutas Ernst Enno, et kodus õitsvad valged ristikheinad. Kus nad nüüd on? Võtame ju kohe maha, kui nad õitsema hakkavad. Kus on kummeli- ja võilillemurud? Kõik on maha kraabitud,” kõneles Häniläne. Looduse kõrval hoiab kirjanik pilku peal poliitikal ja kirjutab igal aastal luuletuse, mis võtab Eesti elu kokku iroonilises võtmes. Et Häniläse luule oleks ka põhjaeestlastele mõistetav, on raamatutes sõnastik ning kaasas plaat autori loetud tekstidega.

Romaani “Roomaja” eest kultuurkapitali kirjandusauhinna nominatsiooni pälvinud Peep Ehasalu, kolme romaani ja koos pojaga kirjutatud lasteraamatute autor ning aimekirjanduskogumike koostaja, ütles, et tema midagi ette lugema ei hakka. Küll aga lausus, et talle meeldib mängida ning kirjandus – nii kirjutamine kui ka lugemine – on talle suur ja huvitav mäng.

“Sõnade ja mõtetega mängimine hoiab vaimu erksa ja loob seda maailma. See on asja juures kõige põnevam ja lustlikum asi,” lausus kirjamees, kes hakkas ennast kirjanikuks pidama alles pärast romaani “Roomaja” ilmumist. “Olen aasta olnud NUKU teatris väga andekate inimeste keskel ja pole sel ajal midagi kirjutanud,” tõdes NUKU teatri kommunikatsioonijuht.

Kirjanduselembidel, kes kohtumisõhtul rikastatud vaimuga sügisõhtusse poetusid, saab kirjanikega silmast silma kohtumise tuulest kantult loetud mõnigi raamat. Ollakse nüüd ju loojatega peaaegu isiklikult tuttav.

Tagasi üles