Vaade: asjatu vaidlemine maksu alla

Veiki Ojaperv Foto: Vladislav Musakko

Sportlased võitlevad kõrgemas tipus iga sentimeetri, sekundi ja punkti pärast, rahvaesindajad iga hääle, eetrisekundi ning otsuse eest. Selge see, et mõlemas valdkonnas tekib pidevalt erimeelsusi, jagelemist ja protestimist.

Suur osa spordialasid on vaatemängulisuse ja kodurahu huvides lahendanud erimeelsused loominguliste reeglitega. Näiteks on autorallis kehtestatud protestimaks: kui võidusõitja või tema tiim kahtlustab konkurenti reeglite rikkumises, on ametlikke kanaleid kasutades võimalik algatada uurimine.

Selleks tuleb enne tasuda aga kautsjon. Kui reeglite painutamine tõeks osutub, saab kaebuse esitaja oma raha tagasi, kui ei, jääb summa võistluste korraldajatele.

Jäähokis on tarvitusel midagi analoogset. Nimelt võib võistkond esitada kohtunikele mänguolukorra kohta vaide. Seda kasutatakse näiteks siis, kui on alust arvata, et litter käis väravas reeglivastaselt. Kohtunikud kontrollivad olukorra videokordusest järele ja põhjendatud vaide puhul muudavad oma esialgset otsust. Vaidleja säilitab vaideõiguse ka järgmiseks kahtlaseks olukorraks. Valeprotesti puhul jääb ta aga ilma nii vaideõigusest kui ka õigusest time-out’ile.

Need reeglid on kehtestatud spordi vaatemängulisuse suurendamiseks ja vaidluste vähendamiseks. Kui protestida, tuleb endas kindel olla.

Sellised korduvad umbusaldamised halvavad otseselt riigiorganite tööd, need segavad vastu võtmast otsuseid, mis tegelikult rahvale vajalikud on.

Valitud esindusorganitel tasub sportlastelt õppida. Kui mitu korda on peale umbusaldusavalduse esitamist korraldatud erakorraline istung ning hääletamisel ikkagi selgunud, et vajalikest häältest on suur osa puudu. Sellised korduvad umbusaldamised halvavad otseselt riigiorganite tööd, need segavad vastu võtmast otsuseid, mis tegelikult rahvale vajalikud on.

Miks mitte kehtestada umbusaldustrahv? Kui umbusaldamisel ikka kolm neljandikku häältest puudu jääb, tuleb selle algatajal tasuda kopsakas summa. Lisaks võiksid umbusaldajad mõneks ajaks jääda ilma järgmisest “vaideõigusest”, näiteks aastaks. Puhkaksid jalga ja koguksid mõtteid.

Sellised reeglid muudaksid valitsuste töö palju efektiivsemaks. Ei näritaks tühja. Ja päris kindlasti vähendaksid sellised reeglid protestide hulka. Üks on selge: kogukonnaliidrite töö solkimine ja aja kulutamine raiskab aega ja ressursse. Midagi peab muutuma.