Abi paluda on eluterve

Ave Rosental.

FOTO: Erakogu

Umbes kümme aastat tagasi ühe koolimaja koridoris kõndides kuulsin väärikas vanuses meesõpetajat teismelist noormeest noomimas, kuna too oli tunnis tegelenud kõrvaliste asjade, mitte õppetööga.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Õpetaja toon oli hukkamõistev, kui ta poisile ütles: “Millest sa aru ei saa? Kas ma pean su psühholoogi juurde saatma?” Sellel hetkel anti noorele mehele mõista, et kui ta ei käitu reeglite kohaselt, ei ole ta normaalne ja karistuseks saadetakse veel kellegi juurde vestlema. Olen täiesti kindel, et nüüd, juba täiskasvanuna, tekitab sõna “psühholoog” selles noormehes sisemise tõrke, ja olgu mure kui tahes suur, ei soovi ta seda jagada inimesega, kes võiks tõestada tema ebanormaalsust.

Valdavalt on minu kliendid naised ja tütarlapsed. Meessoost klientide osakaal on ehk 10–15 protsenti. Paljud neist ongi noormehed, kes on nii-öelda saadetud psühholoogi juurde, sest keegi, kas siis koolis või vahel ka kodus, on seda vajalikuks pidanud. Kabineti uksest astub sisse segaduses nooruk, kes soovib, et teda lihtsalt rahule jäetaks, sest nagunii on kõik nii nõme ja mõttetu. Ta tuleb eelarvamusega, et järjekordne tädike hakkab talle loengut pidama ja meelde tuletama, mida kõike ta valesti teeb.

Tagasi üles