Enneaegsete laste ema: poisid olid õrnad nagu paberihelbed

Kohe-kohe kaheaastased vahvad marakratid. Foto: Vladislav Musakko

Iga maailma sündinud laps on ime, kuid tähtsaim elusündmus võib vajada imede imet. Kaksikud Sten ja Steven kiirustasid oma sündimisega – kaks aastat tagasi saabusid nad ilmale lausa kaks kuud varem.

Väike poiss püüab lahti tõmmata külmkapiust. Ei, see ei liigu paigast. Järgmine kapp tekitab temas huvi ja vastupandamatut soovi katsetada selle tugevust. Uks ei liigu paigast, ema on ka selle kinni pannud. Steven ei heida meelt, kõval tuiskajal ja uudishimulikul juntsul on pööraselt lõbus. Sten vaatab suure rahuga peaaegu oma peegelpildi pingutusi. Naeratus valgub ka üle tema näo.

Steven ja Sten on ägedad ja vaprad poisiklutid, nende silmis on mängulusti, piiride katsetamise tralli. Kaksikute teise sünnipäevani on aega mõned kuud. “Nad on tublid lapsed. Nendega pole mingit muret,” lausub ema Kadi Reinberg. Siin ja praegu helgib tema silmis rõõm. Ometi on neis olnud pisaraid. Nende poiste esimesed eluhetked on olnud ääristatud “kuldselt”.