Akadeemik Anto Raukas üllatab

Sulev Kool Foto: MARGUS OTT/VIRUMAA TEATAJA

Lugenud 13. detsembri Virumaa Teatajast intervjuud “Anto Raukas: “Fosforiit – kas Virumaa õnn või õnnetus?””, tõin raamatukogust Juhan Aare raamatu “Fosforiidisõda 1971–1989”. Mälu värskendamise huvides.

Ilmnes, et mälu värskendamisest tõhusam oli allikaid omavahel võrrelda: raamatut lehetükiga kõrvutades leidsin mõndagi imelist.

Anto Raukas: “Gorbatšovi ajastu leebemates tingimustes osutus võimalikuks osa andmeid avalikustada ja see algatas rahvale tuntud fosforiidisõja. Kuid varasemad võitlused olid hoopis keerukamad, sest polnud rahvamasside toetust ja aitas ainult kavalus.” Kogu toda avalikkuse eest varjul olnud madinat Tallinna–Moskva liinil, kui nii öelda, pole ka Aare kriipsugi pisendanud, vaid on sellele pühendanud terveid peatükke, nagu “Täiesti salajane”, “Enne avalikke lahinguid” ja “Vastupanu”. Seal on see ka ENSV juhtkonna osa, tollase kompartei esimese sekretäri Johannes Käbinini välja. Nii et ses suhtes tundub lugupeetud akadeemiku vihje hilisemale “tühikargamisele” ülearune.

Gorbatšovi-eelset olukorda kirjeldades sõnab Raukas: “Ma ei mäleta ühtegi tänavarahutusi organiseerinud kangelast Antropovi valitsemisajast. Ei kutsunud siis ei Juhan Aare, Tarandite pere ega Tartu tudengid meeleavaldustele.” Ja edasi: “Paljudest tühikargajatest hoopis suurem kangelane oli tollane Eesti NSV plaanikomitee esimees Gustav Tõnspoeg, kes 20. aprillil 1983. aastal allkirjastas teravas toonis kirja NSV Liidu Ministrite Nõukogule ja plaanikomiteele, et vabariik pole nõus Toolse maardla kasutuselevõtuga ja kus palus ministrite nõukogu poolt juba kinnitatud investeerimisplaanist välja võtta.”
Tuleb välja, et hilisem fosforiidimäss oli lihtsalt üks perestroikaaegne vigurdamine, lahtisest uksest sissemurdmine. Võib-olla, kui tsiteerida Juhan Aare raamatust lk 8: “Tähistades kümne aasta möödumist avaliku fosforiidisõja puhkemisest, kirjutab Peeter Ernits (Postimees, 30/03 97): “Fosforiidisõda võideti ammu enne seda, kui see peale hakkas,” kinnitab tollane looduskaitse tippjuht Heino Luik. “Kui väetisetootjate peamees Juri Jampol Aarele intervjuu andis ning algasid kõned, miitingud ja kollektiivsed kirjakirjutamised – teiste sõnadega fosforiidisõda –, oli sisuline võit juba saavutatud”.”

Jätame Luige oma arvamuse juurde, kuid sealtsamast lk 8 on lugeda: “Risti vastupidise mõtte on välja öelnud akadeemik Anto Raukas (ajaleht Kodumaa, 13/04 88): “Üleliidulise mineraalväetise tootmise ministeeriumi poolt Rakvere rajoonis kavandatud suuremahuline majanduslikult põhjendamata ja tehnoloogilisest seisukohast lubamatu fosforiidikaevandamine suudeti üldrahvaliku vastuseisu tõttu peatada.”
Keda nüüd uskuda, kas Anto Raukast aastal 1988 või Anto Raukast praegu? Miks lugupeetud akadeemik tollal hüppas nonde tühikargajatega ühte paati või siis vähemasti tunnistas “olematu” sõja suurt võitu? Miks liidu väetisetootmise ministeerium, hoolimata eelnenud kõrgest otsusest, pusis oma suurejoonelisi plaane edasi?

Tagasi Virumaa Teataja intervjuu juurde. Anto Raukas: “Fosforiidi keskkonnahoidlik kaevandamistehnoloogia oli olemas ka Nõukogude ajal, kuid me ei tahtnud kaevandada ja otsisime selle vältimiseks kõikvõimalikke, vahel ka absurdseid põhjendusi.” Juhan Aare raamatu peatükk “Kevad 1987” lk 142: “20. aprillil toimunud teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni üldkoosolek arutas Kirde-Eesti maapõuevarade kasutamise ja fosforiidimaardlate evitamisega seonduvaid probleeme. Looduskaitsekomisjoni üldkoosoleku otsuses konstateeritakse: “Koosolek konstateerib, et teadaolevad mäetööde tehnoloogiad ei taga Rakvere ja Toolse fosforiidimaardlate evitamisel loodus- ja keskkonnakaitse nõuete täitmist ning nende rakendamine tooks kaasa väga mitmesuguseid, osalt ettearvamatuid ning ülimalt kahjulikke tagajärgi nii majandusele kui ka loodusele.””

Öelge nüüd, head inimesed, kas lugupeetud akadeemiline seltskond tuli tollal tõesti kokku vaid selleks, et teha absurditeatrit, vältimaks muulaste sisserännet. Akadeemik Raukase meenutuste järgi just see hirmutaski, kusjuures: “Asja päästmiseks suunasime direktiivorganid Rakvere leiukohale, sest teadsime, et seal polnud kaevandamine võimalik.” Edasi: “Toolse maardla lõunaosas võib altmaakaevandamist alustada kas või järgmisel aastal. Tõsiseid keskkonnakaitselisi takistusi selleks ei ole.” Niisiis – akadeemiku kindel jah-sõna, toetus Viru Keemia Grupi väitele, et juba Nõukogude ajal tehti väga head tööd …

Juhan Aare raamatust peatükk “Aastavahetus” lk 258: “Pandivere riikliku veekaitseala loomise otsust, geoloogidele antud eitavaid vastuseid ja 1988. aasta esimeste kuude sündmusi fosforiidisõjas arutati Rakvere rajooni ja Kunda linna rahvasaadikute ühisistungil.” Lk 259: “A. Raukase sõnavõtust: “Kasum fosforiidi eksportimisest on väike ja sellepärast välisfirmad ei ole huvitatud fosforiidi väljaveost. Kui rääkida fosforiidi ökonoomilisest seisukohast, siis on vajalik alustada fosforiidi väljatöötamist juba praegu. Tuleb leida lahendus, kuidas alustada fosforiidi väljatöötamist, kas lahtise või kinnise kaevandamisega. Selle kohta on meie valitsusel oma seisukoht.””
Nüüd on meil oma riik ja tõenäoliselt oma valitsus, kui nii öelda. Ja mis veel tore – akadeemik Raukast uskudes ka keskkonnasäästlik kaevandamisviis, ainult et praegu on Anto Raukas kaevandamise vastu Toolsel eeskätt seetõttu, et ei pea seda majanduslikult otstarbekaks.

Niisiis taandub kogu probleemistik sellele, et praegu ei tasu ehk – veel ei tasu. Aga me müüme selle, mis maapõu pakub, just sobival ajal maha, leevendades fosforväetiste põuda, mida üleilmne näljahäda muudkui kasvatab, kusjuures nagu muuseas nõristame välja kõiksugu haruldasi elemente, näiteks uraani, mida ainuüksi Toolses on ligikaudu 27 000 tonni. Imelik ainult, et praegu veel akadeemik Raukas ei oska nimetada ühtegi majanduslikku huvigruppi Eestis, kes tahaks fosforiiti kaevandada, ning VKG huvi tuli talle üllatusena. Aga võib-olla tõega pärast seda fosforiidisõda väsinud mees hoiab end taaspuhkenud saginast eemal, piirdudes vaid mälestustega ning ennustusega: ükskord tuleb see niikuinii.

Võib-olla iseendalegi üllatuseks tiris Anto Raukas maakonnalehe samale küljele keskkonnaminister Keit Pentuse kommentaari, milles minister tuletab akadeemikule meelde, et Eesti fosforiidivarud on arvatud passiivseks ning 1991. aastal tehtud otsuse aluseks olnud aruandele on muide ekspertiisi teinud komisjon, mille esimees oli Anto Raukas.

Ainult et siin on sees väike konks – jutt on Rakvere maardlast, nagu lehest lugeda. Kas tähendab see, et 1996. aasta otsusega ehk kogu Eesti fosforiidivarude osas – seega ka Toolse – polnudki akadeemikul lähemalt asja?

Asjade säärases valguses oleks kena maakonnalehes mõlemad otsused sõna-sõnalt ilmutada ning lisada ka asjakohane kommentaar, miks need otsused sündisid. Kas kellegi saamahimu ohjeldamiseks või niisama, pühast vaimust?