Pole juhuslik, et Venemaa valis Euroopale hammaste näitamiseks kõige pakaselisema aja.
Juhtkiri: Flirt Venemaaga
13. jaanuar 2009, 08:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli ju suur Venemaa naftahinna languse tõttu oma vahepeal kätte võidetud mõjuvõimu kaotamas, kui keset talve leiti hea võimalus gaasikraanidega mängida. See oli muidugi väga ebainimlik teguviis, aga kas keegi ootas Venemaalt midagi muud?
Nüüd on küll kokkuleppele jõutud, Gazprom on suuri kahjusid kannatanud ja Venemaa autoriteet Euroopa silmis veelgi langenud. Tekib küsimus, kellele see üldse kasulik oli?
Venemaa süüdistab tekkinud olukorras, mille tulemusena kandsid otsest kahju 18 Euroopa riigi elanikud ja majandus, ainult Ukrainat ja selle suurriiklikke ambitsioone. Venemaa esimene asepeaminister Igor Setšin avaldas kaastunnet Euroopa elanikele, kes tema sõnul kannatasid Ukraina gaasišantaaži tõttu. Kuid kes vastutab tekkinud olukorra eest ning millise seisukoha võtab Euroopa Liit?
Tundub, et kahjuks ei leia Euroopa Liit selles küsimuses ühtsust ja need riigid, kes otsest kahju ei kandnud, üritavad ikkagi Venemaaga edasi flirtida. Üks on igatahes selge - Venemaa ei põrku millegi ees tagasi ja on valmis gaasikraanid ka tulevikus kinni keerama, kui keegi ei nõustu kas või temapoolsete hinnapakkumistega.
Ukraina president Viktor Juštšenko andis Venemaa informatsioonibüroo Ria Novosti teatel prokuratuurile igatahes käsu uurida väidetavat gaasivargust. Samas teatas Ukraina pool, et sellest hetkest kannab täielikku vastutust Euroopasse jõudva gaasi eest Venemaa.
Tegemist on suure äriga ja nii Venemaa kui Ukraina poliitiliste klannide huvidega.
Euroopa sai õppetunni, et tuleb lõpetada niivõrd suur sõltuvus Vene gaasist ja leida teisi võimalusi, ehk hakata gaasi importima lõuna poolt, selmet rajada Läänemere põhja uut gaasijuhet, mis Euroopa veelgi tihedamalt Venemaa gaasikraanide külge seoks.
Kuid see nõuab suuri investeeringuid ja aega. Vahepeal aga võivad puhkeda Venemaa ja Ukraina vahel uued tülid.
Või peaks Kesk-Euroopa alternatiivseid variante veelgi tõsisemalt kaaluma, et saavutada energeetiline sõltumatus ettearvamatust Venemaast?