Juhtkiri: pimedus on ohtlik

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Saabunud on aeg, mil väljas enam peaaegu valgust polegi. Haruharva välgatab mõni päikesekiir, mõni üksik kord nädalate jooksul õnnestub silmata selgemat taevalapikest. On pilvine, hall, pime aeg. Kuni on soe, pole end pimedusele külge pookinud tema valvas kaaslane – libedus. Kuid kaugel pole külmakraadidki.

Ning just nüüd, enne lume saabumist, on ohtlikem aeg. Lumega kaetud teepeenrad peegeldavad valgust ja aitavad näha, udu, lörts ja vihm on liiklejate vaenlased number üks.

Juba kaheksa aasta eest võeti vastu seadus, mis nõuab pimeduses helkuri kandmist. Ent seadusrikkujaid on massiliselt.

Helkur, liialdamata elupäästjaks kutsutud vidin, on üsna vana: 1934. aastal patentis teetööline Percy Shaw esimese helkuri, mille loomise idee tekkis tal öösel pimedal teel sõites – teepervel seisva kassi silmad peegeldasid autotulede valgust. Selles seisnebki helkuri tööpõhimõte: see peegeldab talle langenud valguse langemissuunas tagasi. Õues liikuja helkurile paistavad auto tuled. Inimest, kel helkurit pole, näeb autojuht lähitulede valgel alles 30 meetri kauguselt. Helkuriga jalakäija on nähtav juba 130 meetri pealt. Ilmselgelt on tegu parima ja ka odavaima võimalusega oma elu eest hoolt kanda.

Ja ometi tundub, et roolikeerajad muretsevad jalakäijate pärast rohkem kui pimedas tumedate riiete ja helkurita hängijad ise.

Pealegi on need vidinad moekad, ja ehk ei saagi rääkida nende põhimõttelisest mittekandmisest: kottide küljes kantakse loomakesi ja pärlitega ripatseid, aga need ei pruugi peegeldada sertifitseeritud helkuritega samaväärselt.

Ja ometi tundub, et roolikeerajad muretsevad jalakäijate pärast rohkem kui pimedas tumedate riiete ja helkurita hängijad ise. Jalakäija võib mõelda, et küll ta liigub tee äärde. Aga autojuht selle musta tondi mõtteid ei näe ega tea, kas too on sõiduki lähenemist kuulnud või astub otse rataste alla.

Rääkimata ei saa jätta valgustamata teelõikudest, nagu on peale Moonaküla. Valge on vaid sõiduteega paralleelselt kulgev kergliiklustee. Ülekäiguraja teevad pisut nähtavamaks kaks tulukest ja linna sissesõit on kui mattumine pilkasesse öhe. Jääb vaid õnne tänada, et ülemäära palju jalakäijaid seda teelõiku ei ületa.

Üks abinõu on veel. Kellakeeramise lõpetamisel tuleks jääda suveajale, et see osa päevast, mil inimesed rohkem liikvel on, ehk tööpäeva lõpp pimedal ajal veidikenegi valgem oleks.