Kolumn: sandid või kollid

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Hingedekuu on käes ja jälle on paaril päeval traditsiooniline hirm, et keegi ukse taha tuleb. Kuu alguses on ka teine traditsioon: vaielda ühe võõramaise püha pärast.

Toona nägin tänaval küllaga elevil lapsi kollitamas ja mõtlesin, kuidas saab miski, mis neile nii palju rõõmu pakub, paljudel teistel harja punaseks ajada. Paraku näitab mardi- ja kadripäeva traditsioon hääbumise märke ja see on kurb. Koolideski tundub pigem halloween sügiseti pidustusena peale jäämas, minu kooliaja kadridisko või klassist klassi sanditamas käimine tunduvad olevat pärit nagu täiesti teisest maailmast.

Jama küll, aga halloween on lihtsalt põnev. See võimaldab lastel sukelduda ulmemaailmadesse, millest nad on lugenud, mida nad on ekraanidel näinud ja milles nad on mänginud. Omal ajal oli ju tore olla indiaanlane “Nahksuka juttudest” või Ronja moodi röövlit mängida. Mänguhoos on tore olla keegi äge ja ebatavaline, olgu selleks koletis või kummitus, printsess või haldjas, sest nemad on võimsad ja teevad, mida tahavad. Ühel päeval aastas on see kõik lausa nõutud, ja selle eest saab veel kommi ka. Kuidas sellega võistelda?