Urve Tinnuri romaan “Õed” viib lugeja sõjajärgsesse aega

Urve Tinnuri uus romaan "Õed" viib lugeja teise maailmasõja järgsesse keerulisse kümnendisse. Foto: Rahva Raamat

Urve Tinnuri romaan “Õed” algab ajast, kui 1944. aasta kevadtalvel lähenevad vene väed ähvardavalt Eesti piirile, kõneleb sõjajärgsetest rasketest ja troostitutest kolhoosiaastatest Stalini surmani aastal 1953. Õed Reeni ja Õie on evakueerunud sünnilinnast Narvast väikesesse Virumaa kolkakülla, kus elu keerdkäikude rägastikus varitsevad konfliktid, tragöödiad ja hingerahu laastav armusuhe.

Miks valisite teoseks sellise ainese ja nii keerulise aja?

Eesti autoritelt ilmub loendamatul hulgal teoseid, mis kõnelevad nüüdisajast kõige selle juurde lahutamatult kuuluvaga – nutitelefonid, arvutid, kiired autod, mugav linnaelu ja probleemid, mis sõjaaegsete ja -järgsete põlvkondade jaoks tunduvad naeruväärselt tühised. Seepärast tahtsin kirjutada raamatu, milles elustada tükikest ajalugu, kümmekonna aasta pikkust olnut, mille mäletajaid üha vähemaks jääb.

Teose aluseks sai mu ema jutustus, mida lapsepõlves mitmel korral kuulsin. Pisut ongi selles raamatus mu linlastest ema ja tädi lugu, nende läbielamisi, siseheitlusi ja vaevalist sulandumist külaühiskonda.

Süžee tundub väga dramaatiline – kas tegu on autori fantaasiaga või on teose taga elulised sündmused?

Mõned sündmused on päriselt aset leidnud, mis muidugi ei tähenda, et need oleksid sõna-sõnalt elust maha kirjutatud. Midagi on ütlemata jäetud, midagi juurde lisatud, midagi põnevama tulemuse saavutamise eesmärgil moonutatud, nii nagu ilukirjanduses ikka tehakse.

Mõnede tegelaskujude taga on konkreetsed prototüübid, teised on sündinud nii-öelda tühjalt kohalt, materialiseerunud mu nägemustes. Neile andsin kujutlusvõime abil näo, isikupära ja kõnepruugi. Sama kehtib ka sündmuste puhul, suurem osa neist on mu lehviva fantaasia vili.

Missugune oli teose loomisprotsess?

Et olen kirjutajana kärsitu, on kõik mu raamatud valminud suhteliselt kiiresti. “Õdede” loomisprotsess kestis veidi üle viie kuu, mis minu puhul tähendab juba päris pikka ajavahemikku. Kirjeldamaks aegu ja olusid, tulevad alati kasuks kogemused ja mälestused. Kui need puuduvad, on tarvis väga palju asju üle kontrollida, et olla kindel tõikade õigsuses ja vettpidavuses. Seetõttu võingi öelda, et “Õdede” kirjutamine oli küllaltki vaevanõudev, samas aga äärmiselt huvitav ja põnevaid väljakutseid pakkuv toiming.

Nagu teie raamatutega enamasti juhtub, hakkavad lugejad kohe küsima, mis neist inimestest edasi sai. Niisiis: kas on loota ka järge?

Seda on tõesti mitu puhku juhtunud, et mu lugejad, nii väikesed kui ka suured, on soovinud raamatule järge. “Vanaisa võluhaamer” sai neid kogunisti kaks, teise osa kirjutasin ka teosele “Kaks ööd mahajäetud majas”.

Mis romaani “Õed” tegelastest edasi sai, seda ma mõnede puhul tean, ülejäänute puhul aga tuleb hakata seda välja mõtlema. Kas järg tuleb või mitte, see oleneb asjaolust, kuidas lugejad “Õed” vastu võtavad ja kas nad järge soovivad. Ise ma selle kirjutamisele mõelnud ei ole, hetkel tegelen hoopis uue romaani “Minevik algab homme” viimistlemisega.