Arvustus: kalad magavad – kuidas nad muidu und näeks?

Väike Juta (Liisa Saaremäel) aitab näha, et pealtnäha tumeda uksegi taga on avar päikseline tuba. Foto: Siim Vahur

Psühholoogid ütlevad, et lapse lein on triibuline – leinaperioodid vahelduvad mängu- ja rõõmuperioodidega. Sedasi kaitseb laps oma psüühikat ja see on terve. Sealjuures on lapsed sageli nii-öelda unustatud leinajad.

Tihti ei mõisteta lapse valu sügavust ning lastel puudub oskus oma tõelisi tundeid täiskasvanutele väljendada. Kaotus ja lein teevad lapses oma tööd. Laps võib neid joonistada, läbi mängida, et taas leida kontrolli oma tegelikkuse üle. Kristalselt aus olles tundub mulle, et lapseeas leinaga silmitsi seisnud täiskasvanu lein on samasugune triibuline lapsepõlve kaltsuvaip.

Võttes arvesse, et meie aju areneb primitiivsest ülespoole, on meie emotsioonide regulatsioon ja sellele vastuvõtlikkus saanud alguse varajases lapseeas, toona kogetud traumad mõjutavad otseselt meie võitle-või-põgene-ajumehhanisme ka täiskasvanuna, mille tõttu oleme stressis toimetulekuoskuste poolest kõik kuueaastased.