Õigusabiplatvorm: ähvardamine on kuritegu

Ähvardamisest teeb kuriteo selle tõsiseltvõetavus. Foto: Toomas Huik

Jagamismajandusel põhineva õigusabiplatvormi hugo.legal kaasasutaja Erki Pisukese sõnul võtab kuriteo mõõtmed vaid selline ähvardamine, mis on tõsiseltvõetav.

"Erinevad ähvardamise juhtumid on viimastel nädalatel palju meediakaja saanud – alates arstidest, prokuröridest ja poliitikutest ning lõpetades soovimatuid lähenemiskatseid tõrjunud neidudega sotsiaalmeedias," ütles Pisuke. "Tegemist tundub olevat justkui tõusva trendiga, kui nii kahetsusväärset käitumist nõnda saab nimetada."

"Ähvardamine on Eestis kuritegu, mille eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega," selgitas Pisuke ja täpsustas, et karistusseadustik piiritleb ähvardamise koosseisu väga selgelt: kui ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ning on alust karta ähvarduse täideviimist. Pisukese sõnul on kriminaalmenetluse alustamine kahtlustatava õiguste suhtes suur riive ja seda kaalutakse alati hoolikalt.

"On arusaadav, et igasugune ähvardus on väga ebameeldiv, kuid on palju tingimusi, millele ähvardus vastama peab, et seda kuriteona menetleda. Seetõttu võib õiguskaugel inimesel jääda mulje, et ähvardamine on sageli karistamatu tegevus, mille osas midagi ette võtta pole võimalik ega mõtetki. Juristina soovitan igal juhul tõsisema ähvarduse korral pöörduda politsei poole," lisas Pisuke. 

Ähvardus peab Pisukese sõnul väljendama kavatsust justnimelt tappa, tervist kahjustada või kahjustada olulises ulatuses vara. Olulise kahju alampiiriks on seaduse järgi selgelt sätestatud 4000 eurot ehk vara isiklik olulisus ei mängi siin mingit rolli. Näiteks emotsionaalselt või eluliselt väärtuslik, ent objektiivselt väheväärtuslik auto ei pruugi selle piiri sisse mahtuda. 

"Ähvardamine peab olema veenev, see tähendab, et kannatanul peab olema alust karta ähvarduste täideviimist. Lisaks peab oht olema veenev ka keskmisele kõrvalseisjale – näiteks annab kartuseks aluse ähvardaja varasem vägivaldne käitumine," märkis Pisuke. "Ähvardatud kahju tekitamine peab olema ähvardaja võimuses – näiteks vangi panekuga ähvardamine enamasti keskmise ähvardaja suvast ei sõltu ning seetõttu tõsiseltvõetav olla ei saa."

Ähvardamine peab ka olema selgelt mõistetav. Tavaliselt on ähvardamine suuline või kirjalik, aga võib olla ka tegu. Näiteks riigikohus on leidnud, et noa kõrile asetamisest võib tapmisähvardust ühemõtteliselt järeldada. Samas ei pruugi ähvardusena kvalifitseeruda umbisikulised ning ebamäärased lausekatked stiilis "sind tuleks…" või kolmandate isikute kaudu kuuldud sarnased väljaütlemised. 

"Ähvardamine peab tekitama vahetut hirmu ehk mitu kuud hiljem tekkinud pelgus ähvardamise koosseisu enam ei täida," ütles Pisuke. "Hirmu tekkimist hinnatakse muu hulgas ohvri käitumise järgi – näiteks kui kannatanu ei blokeeri ähvardaja kontot või telefoninumbrit, siis viitab see sellele, et ähvardus ei mõjunud tõsiseltvõetavalt."

Seega kui tegemist on üldist laadi mõtlematute sõnade või käitumisega, mille tõsiseltvõetavusele ei viita ei ähvardaja varasem käitumine ega kannatanu reaktsioon, on pigem tegemist ohvri häirimise kui kriminaalse ähvardamisega. 

"Ähvardamise ohvriks sattudes pole muidugi kannatanu asi hakata analüüsima, kas ning millise koosseisu alla häiriv käitumine liigituda võiks. Juba politseisse pöördumine iseenesest näitab, et inimene on end piisavalt häirituna tundnud ning ohtu tõsiselt võtnud," selgitas Pisuke. "Kui tunned ohtu oma elule ja tervisele, tasub igal juhul pöörduda politseisse, kes kontrollib asjaolusid ka juhul, kui kriminaalmenetlust ei alustata. Väljenda selgelt oma soovi, et ähvardaja häiriva käitumise lõpetaks. Kui ähvardamine on toimunud sotsiaalmeedias või telefonis, blokeeri võimalusel ähvardaja konto." 

Pisuke soovitab ka salvestada kõik asjassepuutuvad kirjavahetused, sõnumid ja materjalid.