Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
/nginx/o/2019/12/02/12783768t1h2df6.jpg)
Minu Virumaa Teatajas töötatud aastatest esimesed kümme möödusid Pikal tänaval. Olen hommikul tööle ja õhtul koju minnes läbinud vanalinna nii jalgsi kui ka autoga ja see tänav on mulle kuidagi eriti südamelähedane. Ka nüüd, mil toimetus on juba kaks aastat Laada tänaval ja mu kabinetiaknast avaneb vaade Keskväljakule.
Novembri alguses ühel õhtul peale tööpäeva lõppu tegin koju minnes kõrvalepõike Pikale tänavale, et näha, milline see kaua tehtud kaunikene siis valmiskujul välja näeb. Lähenesin Pikale tänavale mööda Posti tänavat ja ebameeldiva üllatusena ootas mind ees pimesikumäng, sest tänaval pidasid lahingut jalakäijasõbralik keskkond ja vajadus autosid parkida.