Homsesse lükatud tööd

Kristi Ehrlich.

FOTO: Virumaa Teataja

Minu Virumaa Teatajas töötatud aastatest esimesed kümme möödusid Pikal tänaval. Olen hommikul tööle ja õhtul koju minnes läbinud vanalinna nii jalgsi kui ka autoga ja see tänav on mulle kuidagi eriti südamelähedane. Ka nüüd, mil toimetus on juba kaks aastat Laada tänaval ja mu kabinetiaknast avaneb vaade Keskväljakule.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Novembri alguses ühel õhtul peale tööpäeva lõppu tegin koju minnes kõrvalepõike Pikale tänavale, et näha, milline see kaua tehtud kaunikene siis valmiskujul välja näeb. Lähenesin Pikale tänavale mööda Posti tänavat ja ebameeldiva üllatusena ootas mind ees pimesikumäng, sest tänaval pidasid lahingut jalakäijasõbralik keskkond ja vajadus autosid parkida.

Parkimiskohad on ristmikule nii lähedale toodud, et minu paremal käel varjasid igasuguse vaate kõigepealt üks väikebuss ja selle taha ridamisi pargitud sõiduautod. Lähenevast autost sain aimu ainult tänu sellele, et novembrikuu õhtupimeduses on autotuled kaugele näha. Vastasel juhul oleksin vasakpööret tehes tollele lihtsalt ette sõitnud.

Tagasi üles