/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2011/12/29/892812t1h74f7.jpg)
Ei ole kahtlust, et olukorras, kus omavalitsustel ja riigil napib raha, tuleb gümnaasiume vähendada. Aga selle teokstegemine tundub praegu meeletu tormamisena. Kas on nõnda kiire? Ütleb ju rahvatarkuski, et tark ei torma.
Juhtkiri: Kool ja elu maal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jääb mulje, et eluvõõrad ametnikud ei kujuta ettegi, mismoodi elatakse kuskil “tsivilisatsioonist kaugemal” ning mida tähendab igapäevane tunniajane või pikem bussisõit koolilapsele. Ametnik suudab sageli vaadata vaid numbreid, keskmisi näitajaid ja muud sellist, mis inimlikkusest kauge kaarega mööda käib. Nutune lugu. Hariduse kvaliteeti taga ei aeta, kuigi just see peaks olema primaarne.
Mis siis teha? Kas jätta kõik nii, nagu on praegu, või hüpata pea ees vette ja alles seejärel mõelda, mis edasi saab. Kui siis ehk juba liiga hilja pole, sest vees on peidus olnud suured kivid ... Fakt on see, et toimivate koolide kallale minemine oleks nonsenss. See annaks hoobi ka maapiirkondade eluolule, sest siis puuduks inimestel igasugune huvi linnast maale kolida.
Ühesõnaga – mõtlemisainet jagub. Ja kui eestlastele on saanud liigset tasa ja targu toimetamist ühtelugu ette heita, siis siinkohal tuleks seda just nõuda. Liigne agarus on sageli ogarus.
Kui kaovad kodukoha lähedalt gümnaasiumid, hakkavad vanemad tõsiselt mõtlema, miks saata laps Rakverre, pigem siis juba Tallinna või Tartusse, kus on vaieldamatud tippkoolid. Lihtsam on anda laps suurde linna mõne sugulase juurde kostile kui korraldada tema igaõhtust kojusaamist pärast tunde ja huviringe. Ja loota, et kord tulevad need lapsed tagasi arendama maakonda, mis neid teismelisena ilma peale saatis, oleks utoopia.
Meie taasiseseisvuse õnnelikku aega tumestab üks tõsiasi, millele selle teema puhul tuleb otsa vaadata: kahekümne iseseisvusaasta jooksul on Eestis jäänud erinevatel hinnangutel sündimata 100 000 kuni 150 000 last.
Need sündimata lapsed ei istu kunagi koolipinki ja klassiruumid jäävad pooltühjaks. Koolide kadumine või ühendamine on seega paratamatus, millega tuleb leppida. Lihtsalt peab kõik sammud väga põhjalikult läbi mõtlema.