Kolumn: kojamehe lugu

Martin Pent. Foto: Erakogu

Kojamees on tavaline pensionär, kes viimased kümme kuni viisteist aastat äärelinna paneelmaja korrapidamise eest hoolt on kandnud. See on mõlemapoolselt kasumlik suhe: väike lisakopikas pensionile kulub ju marjaks ära, püstak on püsinud puhas ja korras. Vanust on mehel kaheksakümne ligi, rahvuselt venelane, lühikest kasvu, võtab ikka aeg-ajalt napsu ka, ning kui kedagi kõnetab, siis kindlasti valjul häälel ja pisut ülepakutud rõõmuga. Tal on hea süda.

Loomulikult ihkab ta nagu kõik inimesed lihtsalt kellegi seltsi. Aga hea süda või mitte, et ta alati nii pealetükkivalt lõbus ja valjuhäälne on, vist kompenseerimaks oma kõva kuulmist, kaasinimesi tema rõõm kuigivõrd ei kõneta. Isegi see ei aita, et ta püüdlikult eesti keelt pursib. Ta meenutab mänguhimulist kutsikat, kelle jaoks mitte kellelgi aega ei ole, kuna eeldatakse, et ta on piisavalt suur iseendaga hakkama saamiseks. Ja eks ole oma tõetera siingi.

Kojamees oli silmanähtavalt rõõmus, kui ta mind üle mitme kuu taas kohtas, olles parasjagu poest kodu poole liikumas. Vanust arvestades näeb ta vägagi kõbus välja, vajamata liikumiseks keppi ega midagi. Otse loomulikult küsis ta tavalisi asju, nagu kuidas läheb, kus elad, kus töötad, kuidas pereliikmetel on. Seda teeb ta alati, jõudmata sageli isegi vastuseid ära kuulata, sest esiteks takistab teatav keeleline barjäär, teiseks ei olegi vestluse sisu alati esmatähtis. Hoopis olulisem on, et üldse rääkida saaks.