Ettevaatust: kahtlaselt käituv loom võib olla marutaudis

Eestis on ühed marutaudi levitajad rebased. Kahtlaselt käituva mets- või koduloomaga tuleb olla ettevaatlik ja sellise loomaga kontaktis olnud inimene peaks kahtluse korral pöörduma kohe haiglasse. Foto on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

Kahtlaselt käituva mets- või koduloomaga tuleb olla ettevaatlik ja sellise loomaga kontaktis olnud inimene peaks kahtluse korral pöörduma kohe lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda. Loom võib nimelt põdeda marutaudi.

Terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna nõunik Irina Dontšenko rääkis, et Eestis pole marutaudijuhte registreeritud küll juba mitu aastat, kuid teistes riikides on surmav haigus endiselt alles. Näiteks suri novembri lõpus 55-aastane Läti kodanik, kes oli ilmselt saanud marutõve teda Indias purenud koeralt.

"Kuigi Eestit peetakse marutaudivabaks maaks juba alates 2013. aastast, võib haige loomaga kokku puutuda näiteks välismaal reisides. Samuti ei ole välistatud olukord, kus haige loom on mingil moel Eestisse sattunud," ütles Dontšenko, kelle sõnul on marutaudivaktsiin olemas kõigis Eesti haiglates.

"Kui inimene on olnud kontaktis võõra mets- või koduloomaga, tuleb kohe pöörduda lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda," sõnas Dontšenko.

Lisaks soovitab ta loomadega käitumist kindlasti õpetada lastele, kes võõrast looma paitama võivad tikkuda.

"Marutaud on äge kesknärvisüsteemi kahjustusega haigus, mis paneb loomad teistmoodi käituma. Seega võib metsloom muutuda pealtnäha sõbralikuks ja tulla inimesega kontakti otsima," lisas Dontšenko.

Marutõve viirusega nakatumine algab hetkel, mil haige looma sülg satub hammustuse kohta, kriimustusse või haava. Haigustekitaja jääb ligikaudu nädalaks sissepääsuväratisse, kus see paljuneb. Viirus liigub mööda närvitüvesid selja- ja peaajju, edasi tungib silmadesse, südamesse, nahka ja suuõõnde.

Viirus paljuneb süljenäärmetes ja eritub süljega, nakatunud looma sülg võib tekitajat kanda kuni kaks nädalat enne looma silmanähtavat haigestumist. Marutõve keskmine peiteperioodi pikkus on üks kuni kaks kuud, ulatudes minimaalselt ühest nädalast maksimaalselt enam kui aastani. Peiteperioodi pikkus sõltub viiruse sisenemise kohast, olles seda pikem, mida kaugemal on see peaajust.

Haiguse eelnähtude periood algab iivelduse, oksendamise, väsimuse, palaviku ja teiste mittespetsiifiliste sümptomitega. Mõnedel kannatanutel esineb haavakohas valu, põletik, torkiv või kihelev tunne.

Haiguse õitseperioodis tekivad hingamishäired, mis avalduvad periooditi sügavas hingamises ehk "ohkamistes". Haiguspilt võib kulgeda erinevalt: mõnedel haigetel ilmnevad ärritus- ja agressiivsusnähud, orientatsiooni kadumine, lihastõmblused ja krambid, mis kaelas ja kõrilihases tingivad tugeva valu neelamisel või isegi vedeliku nägemisel (hüdrofoobia ehk veekartus). Kogu selle faasi jooksul on patsient teadvusel.

Marutõbi võib kulgeda ka pärsitud vormina, mille käigus saabub surm tavaliselt südame või hingamise seiskumise tõttu.

Haigus pole ravitav, vaid lõpeb alati nakatunud looma või inimese surmaga.