Ei ole üksi keegi

Marju Lina. Foto: Virumaa Teataja

Üks lugematutest võimalustest inimesi lahterdada on jagada neid jõulu- ja mittejõuluinimesteks. Mu sõprade ja tuttavate hulgas on ühtesid ja teisi. Kui küsida, kumb sa oled, siis vastatakse üldiselt üsna veendunult: olen/ei ole. Mina ei ole.

Sest pingutatud kuvand helklevast, vilklevast ja aisakellatavast perioodist kui kogu ilmale suurest rõõmuajast on silmakirjalik.

Tihti on see hoopis aasta kõige raskem, kõige kurvem aeg, ja mitte näiteks ainult üksildastele täiskasvanutele, vaid ka lastele, kes on kingilootuse vapralt alla surunud ja selle peal koguni trampinud, et see jälle pinnale ei ujuks. Sest nad lihtsalt ei saa kingitusi. Sest pole raha. Või pole sääraseid vanemaid, kes niisuguse tilulilu peale raha kulutaksid. Sest osta on vaja napsi või narkotsi või muud väga tähtsat.