Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/29/894356t1h7c27.jpg)
Kallis kauge sõber! “An die ferne Geliebte” nagu Beethovenil.
Hahaa, kuid ega ma mingi homo ei ole, Tom. Mis ajal me küll elame, et peab igaks juhuks sellist asja seletama. Thomas Wünsche, ma mäletan, et saime alguses su perekonnanime üle nalja. Sa olid sellega muidugi harjunud. Sellest on nüüd vist juba üle kahekümne aasta, kui esimest korda kohtusime Berliinis mingil messil. Noored kunstitudengid, nagu mõlemad olime. Õhtul kolasime mööda kõrtse, vist ka Unter den Lindenil ja rääkisime muidugi kunstist. Ma ütlesin tookord, et Eestis on üpris palju gootikat, aga barokki peaaegu pole, sest see langes siin halvale ajale – sõjad, nälg, katk.
Me ei puudutanud mõningaid helli teemasid, sest teadsin, et sakslased põevad ikka veel seda natsiasja. Sellest olid sa muidugi oma vanaemalt kuulnud. Me muudkui rääkisime. Sõnadel on erinev tähendus, teadagi. Et mida keegi tajub nende taga, mida nad kannavad kellegi jaoks. See on nagu jõulukaardi kirjutamine – rõõmsaid jõule ja head uut aastat! Kole kulunud sõnad ju, aga oluline on, mida nad kannavad; see justkui tuikab kuskil sõrmeotstes või silmade taga. Sõnaga on kogu maailmgi loodud.
Kui sa esimest korda Eestis käisid, siis sind rabas siinne vaesus vist kõige enam. See oli just nõukaaja lõpp. Kuigi hakkama ju saadi, aga sinu jaoks oli kontrast liiga suur. Mulle paistab nüüd mõnel mustemal hetkel, et läheme uuele ringile. Muidugi, mis on kellegi jaoks vaesus? Ühe jaoks see, et tuleb lõuna juurde juua odavamat veini ja et puhkusereis Taisse tuleb ära jätta. Ja teise jaoks, et tõesti ei tea, mis saab järgmisel nädalal. Eks olen sullegi kirjutanud sellest müüdist – Eesti viie rikkaima riigi hulka. Aga ei viitsi sellega tegelda, selle üle on niigi küllalt irvitatud; kogu see kõma asub mingil hoopis teisel tasandil. Maailm on endiselt müüte täis.
Õhtul käisin naabrite juurest ajalehte toomas – mulle meeldib kohvitassi juurde paberit krabistada; ma ei loe ajalehte uudiste pärast. Meedia on meelelahutus, kirjutas Toomas Paul kuskil. Ikka leidub kusagil maailmas mõni laip, mida peab näitama, kirjutas ta. See jätab mulje, et normaalne surm ongi kiire, isegi kui see on vägivaldne. Meelelahutus on üks huvitav sõna eesti keeles. Sa lahutad oma meele millestki, tõmbad juhtme seinast. Ja siis jätad selle juhtme lihtsalt põrandale vedelema, selle asemel et see ühendada tõesti tähtsasse võrku. Aga aitab melanhooliast.
Lõhkusin puid, tõin kaevust vett, tegin tule pliidi alla. Olen ära õppinud, kuidas siin kiiresti kohvivett keema ajada. Aknast paistab mets üle heinamaa, kitsed ja rebased on siin tavalised. Käisin pööningul otsimas kohta, kust läbi sajab, ja leidsin vana foto. Mees ja naine, küllap 20. saj algus. Plekiline paks kartong kirjaga cabinet portrait, nurk oli ära murdunud. Imelik mõelda, et need inimesed on tõesti kunagi elanud. Üldse talletavad vanad majad ju terveid ajapudemeid, merevaiku kinni jäänud sääski. Kõik on tõeline.
Kuuri all vedeleb mul üks roostes toru. Arvasin, et see võiks olla mürsukest; viisnurk otsa peal, tähendab siis vene oma. Ja igapäevaelu tunnismärke on siin – vanu tööriistu, terveid ja katkiseid; üht väikest vana kirvest kasutan edukalt kogu aeg. Nõukaajast pärit asju on ehk kõige rohkem; oli aega neid koguda. Ja köögis on mul Panasonic-raadio, mis küll ei tööta. Iseseisvuse algusest, mil iga lääne vidin oli imeline. Kuid tundub, nagu oleks nõukaaegsetesse asjadesse suhtutud hiljem pisut põlastavalt. Samas olid need täiesti töökindlad, juhul kui juba algusest peale praak ei olnud. Minu asjad. Meie asjad. Sind ehk huvitab, miks ma siin üksinda istun, aga sellest ma parem ei räägi.
Sa, Tom, käisid ju mitu korda Eestis, Tallinnas, ja siis kolasime mööda vanalinna kõrtse. Ja ka kirikuid. Ühe kiriku uksel oli tookord silt – kinnine jumalateenistus see ja see kell; täielik absurd. Aga sul võis kodune tunne olla – see on ju saksa linn. Jõulud on möödas, nüüd ootame uut aastat.
Õieti kasutan ainult kööki ja üht tuba. Maja teine pool on täis mitmesugust ehitusmaterjali. Riho ütles, et kevadel hakkame ehitama. Tal oli vaja kedagi, kes siin elaks, kütaks ja vaataks, et sisse ei murtaks. Olen laovaht! Ise ta elab linnas ja käib Soome vahet, ütles, et enam ei tasu, tegelikult. Võiks talle jooniste juures abiks olla, seda ma oskan, aga ... Tal ei ole ju abi vaja, tal on raha vaja.
Tegelikult on see kadunud Anni-tädi vana talu; pood on seitse kilomeetrit. Tuleb seal täna ära käia, uurin rahakoti sisu. Imelik, eurot nähes mõtlen ikka veel, et millal seekordne Euroopa-reis nüüd jälle lõpeb ja koju tagasi jõuan. See tunne vist jääbki. Nägin vilksamisi lehest, et kultuuripealinn lõpetab, Jumal tänatud. Siin pole õnneks mingit kultuuri, või siis vastupidi – see on nõnda võimas ja raskesti tabatav, selleks peab luuletaja olema, et suuta üldist näha, metatasandit.
Eks ole, kui oled asja sees, siis sa ei näegi rohkemat. Me arvame, et omame aega. Ütleme: minu ajal oli nii, et ... Või: vaadake vaid, millised kombed tollal olid! Ja siis tuuakse tavaliselt näiteid “pimedast keskajast” – inkvisitsioon ja ristisõjad ja nii edasi. Nojah. Meil on aga võimatu sisse saada vanasti elanud inimeste mõttemaailma. Tegelikult omab aeg meid; oleme selles nii kinni, ja sellelt pinnalt on siis nii kerge hinnata eelnenut, panna silte. Kuid aeg ei ole mardikakogu, mida sildistada. Aga ikka me teeme seda: Sinimägede lahingud möllavad, mõni võitleb veel isegi muistset vabadusvõitlust ...
Mõni aeg tagasi suri naaberkülas keegi 101aastane vanamees, helde aeg küll, mõtlen. Ta sündis keset hobuvankrite aega ja lahkus keset nutitelefonide aega, kui sa võid olla online kellegagi teisel pool maakera. See mees jättis selja taha ikka õige mitu kadunud maailma; ühessegi neisse pole tagasiteed.
Kadunud aja meri. Vahel tundub mulle, et ma ei valva siin mitte ainult Riho ehitusmaterjali, vaid midagi hoopis enamat; tõeliselt mahajäetud maja on see, kus pole keegi mitte kunagi elanud. Öösiti, kui pean oma vigiiliat kohvitassi ja sigarettidega, võib siin harrastada süvameresukeldumist – mööda vrakkidest ja kaladest; mets lööb vahel öösiti täiesti ootamatult kohisema.
Kõik vanad rahvad teadsid, et Vaim ja tuul on üks ja sama. Jumal hingas – ja tuul käis üle maa. Või Vaim. Kuid sagedasti oli see hoopis vaikne sosin, nii nagu Talle parajasti vaja oli. Jumal on tõeline džentelmen, Ta ei suru ennast peale. Nüüd lähen tõepoolest poeringile; taevas on kõrgeks kiskunud, külmetab kergelt. Ära muretse, Tom, Eestiga on kõik korras.
Siiralt Sinu ...