Millal viimati endaga päriselt rahul olime?

Jete Eevald. Foto: Ain Liiva

Kui esimene valgus pimeda päeva alguses on pärit nutiseadmelt ja eelisjärjekorras soovime end kurssi viia võõraste üles laetud informatsiooniga, olenemata teadmatusest, mis valitseb väljaspool virtuaalmaailma, ei saagi päev alata ergutavalt või positiivse tooniga. Lõputu poliitikateemaline kirumine on paratamatus. Enese õnnetus aga valikute küsimus.

Teoorias nii hõlpsasti saavutatavad rahu, õnn ja armastus saavad kõva põntsu, kui avastame end loovutamas ajavabadust sellele igavesele jahimaale. Sideühendusele. Edasine jada on kokkuvõetav ühe sõnaga: primitiivne. Kohati seetõttu on meil nii komplitseeritud olla hetkes.

Kõik me oleme sellised. Vähemalt mingis osas. Pealiskaudsed ja kauged. Kas siis inimestest, maailmast või põhjalikkusest üldiselt. Lükates tagaplaanile kõik, mis tundub saavutatav vaid proovilepanekute ja katsumustega.