Hooldekodu ei pea tähendama üksildust

Maie Lepik, armastatud kunstiõpetaja, hindab kannatlikkust. Aeg ja elu on talle endale selle hästi selgeks õpetanud. Heiner-Markvart Moorist võinuks saada ka menukas muusik, sest helid voolavad ta soontes. Ent tema valis hoopis metsa. Foto: 2 x Vladislav Musakko

Mõni päev enne jõulupühi on üks tuba rahvast täis. Inimesed istuvad diivanil, toolidel ja ratastoolides. Nad naeratavad, kiigutavad end muusika taktis ja laulavad vaikselt. Üks memm tihub tasa nutta.

See helkleva jõulupuu, küünalde ja vanikutega tuba on Väike-Maarja hooldekodu puhkeruum. “Mets mühiseb ...” Kõik salmid tulevad meelde. Külla tulnud Koit ja Tiiu, kaasas kitarr ja suupill, võtavad üles ühe vana loo teise järel ja ärgitavad kõiki kaasa laulma. Palju pole vaja utsitadagi.

Viimases reas sünnib aga midagi iseäralikku. Hallipäine härra võtab taskust suupilli ja võlub sellest vaevata kõik meloodiad välja. Ta mängib rõõmuga kaasa – ja suurepäraselt. Teda võikski vaatama jääda. Ta mängib valmistumata, teadmata, mis lugu järgmiseks tuleb. Ega eksi üheski. Viisid veerevad vabalt. Olgu mustlase igatsev laul või rõõmus jõululugu aisakellahelinast.