Nagu taevas, nõnda ka maa peal

Urve Tinnuri. Foto: Marianne Loorents

Issanda aasta 2019 teeb oma viimaseid väsinud käike. Mahutan oma sammud ta jälgedesse, kuni seisatan piiril, mida vaid aegadel on voli ületada – tulles ja minnes.

Pea kohal möirgavad hävituslennukid, ehkki pole sõda, ja inimesed ümberringi tunduvad äraolevad ja sissepööratud moega, ehkki on käes aasta ilusaim aeg. Rahu oleks justkui sõjatagi maa pealt kadunud ning harmoonia ja ebakõla eraldusjoon inimlapses jõulusärast hoolimata kaotsi läinud.

Ega suurt võimalust üksteisele naeratada olegi, sest nii vanad kui ka noored käivad ringi, ninapidi nutitelefonis ja kõrvaklapid peas. Virtuaalsed kogukonnad koovad meie ümber võrgustikke, kuni neisse lootusetult takerdume, ning hullutav ja meelisegav infoküllus saab meid igal pool kätte.