Oreo küpsis

Andres Jaadla. Foto: Meelis Meilbaum

Sõitsin rongiga Rakverre. Ilm oli rõske ja tuuline. Tulin peale Ülemiste jaamast. Narva rongile oli palju pealeminejaid. Selleks et vaba kohta leida, tuli mitu vagunivahet edasi liikuda, kuni lõpuks sain koha kohe mootoriruumi kõrval, seal, kus vaheuksed visisedes kinni ja lahti käivad, kui keegi nuppu vajutab.

Minu kõrval istus väike poiss, kes oli ilmselt juba Balti jaamas peale tulnud. Vaatasin pisut ringi. Kogu vagun oli rahvast täis ja silma jäid mõned Rakverest tuttavad näod. Inimesed istusid, pilk telefonis või silmad kinni, tukkudes või siis tehes näo, et tukuvad. Kaugemal rääkis keegi, ilmselt samuti Rakvere inimene, valjuhäälselt telefoniga, et kuidas jõuluajal võiks minna perega lähemalt Rakvere Pikka tänavat uudistama.

Poisil minu kõrval oli põlvedel arvuti. Selline vanemat tüüpi: kulunud, aga suurema ekraaniga laptop, mida tihti enam kontorites ei näe. Ekraani üks nurk oli katki ja pruuni pakenditeibiga kinni tõmmatud. Ekraanil oli lahti mitu mängu, mida poiss rongi kiikumise kiuste usinalt ja osavalt mängis.