Kui palju aga mõtleme järjekordseid lubadusi andes, mis sai möödunud aasta lubadustest? Ehk läksid nood nii ruttu prügikasti, et prügiauto jõudis need juba jaanuaris minema vedada, sest mis kergelt antud, see ka kergelt võetud. Säästlikkus, mis lähtub inimese üldisest suhtumisest ja eluhoiakust, võiks kajastuda ka uusaastalubaduste andmises – otsigem üles oma eelmise aasta lubadused ja tuletagem meelde, milleks need mõeldud olid. Kui täitmiseks, siis pole uusi vaja. Taaskasutagem vanu, las uus aasta alata vanade lubadustega! Kui aga midagi oli lubatud niisama, moepärast, siis tuleks nüüd anda selliseid lubadusi, millel oleks ka väärtus, et neid saaks kasutada tuleval aastal ja edaspidigi. Taaskasutus võiks olla uue aasta märksõna.
Soovimata jätta vahest ka ei maksa, sest kui aastanumbri vahetudeski mitte mingit plaani ei tee, ei muutu miski ilmselt ealeski.
Uusaastalubadustest kinni pidamine on meie enda südametunnistuse ja tahte küsimus. Mida võiks aga riigile soovida? Et aastanumber 2020 on natuke maagiline, sobiks see aasta Eestile väga hästi leppimiseks. Vihakõne ja salvavate kommentaaride asemel ootaks rohkem head ja toetavat sõna, seevastu tunduvalt vähem tahaks näha teateid lähisuhtevägivallast, koolikiusust ja õnnetustes hukkunutest. Ja loodetavasti ei ole peaminister Jüri Ratasel vaja aastal 2020 nii palju kordi vabandust paluda.
Soovidega tasub siiski ettevaatlik olla – need võivad täituda, aga sootuks teisel moel, kui on ette kujutatud. Soovimata jätta vahest ka ei maksa, sest kui aastanumbri vahetudeski mitte mingit plaani ei tee, ei muutu miski ilmselt ealeski.